Infoteadus on noor teadusala, mis kerkis esile peale teist maailmasõda koos mitme teise valdkonnaga, millest ühe näitena võiks nimetada arvutiteadust. Teadus- ja tehnikasaavutuste kiire arengu tulemusena suurenes 20 sajandi alguses kiiresti teaduspublikatsioonide arv, mis kutsus esile nn "infoplahvatuse" fenomeni. Informatsiooni kiire kasvu tingimustes tekkis vajadus teadusinformatsiooni kogumise, töötlemise ja edastamise problemaatikaga tegelevate ekspertide järele.

Terminit infoteadus kasutati esmakordselt 1958.aastal Ühendkuningriigis seoses Infoteadlaste Instituudi (Institute of Information Scientists) loomisega. Instituuti kuulusid erinevate teadusalade esindajad, kelle põhiülesandeks oli teadusliku informatsiooni kogumine, töötlemine ja edastamine teadlastele, kes töötasid uurimis- ja arendusinstitutsioonides ning tööstuses. Instituuti kuuluvad teadlased nimetasid end infoteadlasteks (information scientist). Taheti rõhutada vahet nende teadlaste vahel, kes töötasid laboratooriumides ning nende vahel, kes tegelesid teadusliku informatsiooni ning teadusliku kommunikatsiooni protsesside uurimisega. Infoteadlased nägid tehnoloogias vahendit infoülekülluse leevendamiseks (Vickery and Vickery, 1987).

Kuigi termin infoteadus tuli kasutusele alles 1958.aastal, leiab osa uurijad, et infoteaduse juured ulatuvad märksa kaugemale ja näevad raamatukogudel, raamatukogundusel ja bibliograafial tihedat seost infoteadusega. Raamatukogunduse ja infoteaduse ühtsust toetavate käsitluste kohaselt võib infoteaduse juuri otsida juba sumerite riigist ja infoteaduse institutsionaliseerumist nähakse raamatukogude tekkes (Shera and Cleveland, 1977). Uurijad, kes rõhutavad infoteaduse ja bibliograafia tihedat seost, näevad kaasaegse infoteaduse varaseid teoreetilisi juuri Euroopa 19. sajandi dokumentatsiooni (European Documentation) traditsioonis. Paljud infoteadlased viitavad Paul Otlet'le ja Henri La Fontaine'le, kes rajasid Rahvusvahelise Bibliograafia Instituudi (1895), kui kaasaegse infoteaduse loojatele. Euroopa dokumentalistide tegevust võib pidada nii professionaalseks kui ka sotsiaalseks nähtuseks, sest nende tegevus oli suunatud dokumentide ühiskasutuse tehnoloogiate loomisele tagamaks ülemaailmne rahu. Nad uskusid, et "teadmiste jagamine" ühiste dokumentide kaudu on oluline globaalse harmoonia saavutamiseks (Day, 2001).