Infoteaduse olemus ja kujunemine
Infoteaduse intellektuaalne struktuur
Tefco Saracevic (2009) toob esile infoteaduse 2 peamist orientatsiooni:
- Suund, mis on seotud üksikisiku ja ühiskonna infovajaduse ja -kasutamisega
- Suund, mis on seotud spetsiifiliste informatsioonitehnikate, -süsteemide ja -tehnoloogiatega, et infovajadust rahuldada ja tagada informatsiooni tõhus organiseerimine ja otsing. Seda suunda nimetatakse information retrieval.
Saracevic esitab kolm näidet illustreerimaks infoteaduse intellektuaalset struktuuri:
- Esimene näide on eelpoolmainitud 1958.aastal toimunud Rahvusvahelise Teadusliku Informatsiooni konverentsi (International Conference on Scientific Information) toimetistes avaldatud publikatsioonide teemade analüüs;
- Teine on bibliomeetria valdkonda kuuluv analüüs, mis kaardistas infoteaduse aastatel 1972-1995 (White ja McCain, 1998).
- Kolmas on eelnevale sarnane uuring, mis kaardistas infoteaduse peamised uurimisvaldkonnad aastatel 1972-1995 (Zhao ja Strotmann, 2008).
1958.aasta toimetiste põhjal kaardistati infoteaduse intellektuaalne struktuur 1950ndate aastate lõpul. Kerkis esile 7 põhivaldkonda:
- Teadlaste kirjanduse ja infoteenuste vajadused
- Indekseerimis- ja refereerimisteenuste funktsioneerimine ja efektiivsus
- Lühikokkuvõtete, monograafiate ja spetsialiseeritud keskuste efektiivsus. Kaasaegsed suunad ja uued tehnikad ning teenuste tüübid.
- Informatsiooni organiseerimine säilitamiseks ja otsinguks. Olemasolevate süsteemide iseloomulike omaduste võrdlus.
- Informatsiooni organiseerimine säilitamiseks ja retrospektiivseks otsinguks. Intellektuaalsed probleemid ja uute süsteemide loomiseks vajalike vahendite analüüs.
- Informatsiooni organiseerimine säilitamiseks ja retrospektiivseks otsinguks. Üldise teooria võimalikkus.
- Valitsuse, erialaühingute, ülikoolide ja tööstuse kohustused infoteenuste ja -uuringute täiustamiseks.
Licensed under the Creative Commons Attribution Non-commercial No Derivatives 3.0 License
Sirje Virkus, Tallinna Ülikool, 2009