Jaan Krossi elust ja loomingust
Jaan Kross on üks olulisemaid eesti kirjanikke, kes tõstis 1970. aastatest alates eesti ajalookirjanduse kõrgele kunstilisele tasemele. Krossi romaane on nimetatud eesti kirjanduse tüvitekstideks (nagu ka Tammsaare ja Ristikivi omi), mille ümber keerdub rahvuslik identiteet ja ideoloogia. Ta on kujutanud ajaloolisi isikuid, tuues neid unustusehõlmast lugeja teadvusse, seejuures kõrvale kaldudes omaaegsest ametlikust ajalookirjutusest. Kross on võtnud osa ajalooromaani uuendamisest ka Euroopa kirjanduses ning pälvinud rahvusvahelist tähelepanu (näiteks tunnistati "Keisri hull" 1989 parimaks tõlketeoseks Prantsusmaal). Nii on tema looming ületanud eesti kirjanduse piirid ning muutunud maailmakirjanduse osaks.
Eluloolist
Jaan Kross sündis 19. II 1920 Tallinnas, kasvas üles Kalamajas, õppis Westholmi Gümnaasiumis ja Tartu ülikoolis õigusteadust. Alustas luuletamist 1938 gümnaasiumiõpilasena, jätkas seda ülikooliajal. Kirjanduslik debüüt lükkus edasi sõja tõttu, varasemad luuletused avaldas alles 1971 valikkogus „Voog ja kolmpii“ tsüklina „Eilne mees väljas“, mis on üldjoontes arbujalik (näitab vormilist osavust ja intellektuaalset haaret). Sõja-aastail töötas Kross Tallinna Linnapanga sekretärina ja lühiajaliselt sõjaväeasutuse tõlgina. Ta arreteeriti süüdistatuna vastutegevuses saksa võimudele ning istus 1943. a. viis kuud eeluurimisvanglas. 1944-46 töötas ta õppejõuna Tartu ülikoolis, arreteeriti 1948 ning kandis karistust 1948-1954 asumisel Komi ANSV-s ja Krasnojarski krais. Tagasi kodumaale jõudes töötas tõlgina ning esseisti ja luuletajana, hiljem kutselise kirjanikuna. 1958. a-st on ta Kirjanike Liidu liige. Krossi uuenduslik esikkogu „Söerikastaja“ ilmus 1958, neile järgnes 1960-ndail neli luuleraamatut. Krossist kujunes koos Ellen Niidu ja Ain Kaalepiga peamisi luuleuuendajaid, ergastades nii luulet kui ka õhustikku kirjanduse ümber ning põhjustades nn vabavärsipoleemika. Krossi esikkogu tähistas luule ärkamist stalinistlikust talveunest -- see tõi eesti luulesse tagasi vaimukuse, intellektuaalse elevuse ja ühiskondliku satiiri (Ivask 2005: 43). Head olid ka tema järgmised kogud "Kivist viiulid" (1962), "Lauljad laevavööridel" (1966) ja "Vihm teeb toredaid asju" (1969). 1970-ndail pühendus Kross peamiselt proosa kirjutamisele. Ilukirjanduse loomise kõrvalt on Kross eestindanud maailmakirjanduse paremikku ning avaldanud esseistikat (koondatud kogudesse "Vahelugemised"). Ta sai 1971 Eesti NSV teenelise ja 1985 rahvakirjaniku aunimetused, 1981-1989 oli ta KL esimehe asetäitja. 1989 valiti ta TÜ ja 1990 Helsinki ülikooli audoktoriks. J. Kross on mitu korda kandideerinud Nobeli kirjandusauhinnale. Kross oli kolm korda abielus, viimaseks naiseks oli luuletaja Ellen Niit. Jaan Kross suri 27. XII 2007 ja on maetud Tallinna Rahumäe kalmistule.
Proosaloomingust
Mart Mägeri sõnul on Kross oma romaanide kangelaste valikuga kaardistanud Eestimaa aja- ning kultuurilugu, avardades kujutust Euroopa taustadesse. Krossi romaanide ja novellide tegelasteks on rahvusliku kultuuriloo võtmefiguurid B. Russow, K.J. Peterson, O.W. Masing, Jannsen, Köler jt, aga ka Eestis vähetuntud, ent mujal Euroopas kuulsad eestlased Bernhard Schmidt, Friedrich Martens jt. Tema ajalooliste teoste olemuslikuks tunnuseks on tõlgendamisvõimaluste ambivalentsus. Aastasadade tagustest sündmustest, saatustest ja probleemidest saab tõmmata paralleele tänapäeva ning nii osutuvad ta teosed ootamatult tänapäevasteks. Kross on ise öelnud ühes intervjuus: „Minu kodumaa minevik kujutab endast just nagu minu enda mineviku laiendatud varianti“ (Kross, 1971). Kõige analoogiarikkamaks on osutunud „Keisri hull“, mis on seetõttu ka nii laia menu saavutanud (Mäger 1991: 350).
„Ajalookirjanikuna on Jaan Kross eelkõige probleemikirjanik. Teda ei huvita ajalugu kui ühiskondlike arengute, liikumiste ja kokkupõrgete lugu, vaid inimese käitumine ja siseheitlused ajaloo poolt määratud situatsioonis.“ (Mäger 2005: 50). Üldiselt jagunevad Krossi teoste peategelased kahte tüüpi: kohanejad või trotsijad. Kesksed teemad ja probleemid ongi tegelase vaimse sõltumatuse ja eneseteostuse saavutamine väliste tegurite mõjuväljas ning sellega kaasnevad kompromissid ja kohanemine (vt Epner 2001: 564). Peategelase karakteristikas on tähtis roll ka kõrvaltegelastel, kes reflekteerivad peategelast või kellesse projitseeritakse mõni põhikarakteri külg. Jaan Unduski sõnul on Kross kirjutanud järjekindlalt kujunemisromaane, mille ülesandeks on ehitada üles suur isiksus. „...peaaegu iga Krossi tekst on enesearenduskatse isikliku suuruse suunas. [---] ... Kross on üsna ainuline selle poolest, et iga tema tähtsam lugu kahmab isiksuse suureks saamise iha järele.“ (Undusk 2005: 598)
Kross toetub ulatuslikult arhiivimaterjalidele, kujutades ajastutausta ja olulisi sündmusi võimalikult dokumentaalselt, faktitruult. Samas nüansseerib ta varasema ajaloolise proosaga võrreldes rohkem tegelaste psühholoogiat. Ta sünteesib erinevaid tekstiehitusprintsiipe, laenates nii realistlikult kui modernistlikult loomemeetodilt. Nii kasutab ta tegelaste psüühika kujutamisel modernistliku võttena sisemonoloogi. „Sisekõnelistes meenutustes lõikuvad erinevad ajatasandid ning sündmuste tegelikus järgnevuses toimuvad ümberpaigutused. Sisekõne võimaldab saavutada vastakate ajede ning tunnete ambivalentset sulamit, mis Krossi nägemuses kuulub inimese olemusse ning käib kokku tema tegelaste sotsiaalsete, rahvuslike ning muude vastuoludega“ (Mäger 2005: 53). Tekstid on komponeeritud ratsionaalselt, samas luuletajaile omaselt on tema stiil märkimisväärselt kujundirohke. Oma psühholoogilist loomingumeetodit iseloomustab Kross sõnaga „näitlejalikkus“. Nimelt on ta oma tegelaste modelleerimisel püüdnud nendeks ise ümber kehastuda. „Ma püüdsin elada end oma rollidesse ja nende erinevaisse seisundeisse sisse. Et olla võimalust mööda need, keda ma kujutada püüdsin, tuli mul nii-öelda täita nad iseenesega. Ja kui sellise tegevuse resultaati nimetada mingil määral autobiograafiliseks, siis võib tõepoolest küsida: kas pole ma õieti kõiges kirjutanud omaenese laiendatud elulugu?“ (Kross 1990: 259).
Vaata Krossi bibliograafiat Vikipeediast: http://et.wikipedia.org/wiki/Jaan_Kross
Proosaloomingust
Mart Mägeri sõnul on Kross oma romaanide kangelaste valikuga kaardistanud Eestimaa aja- ning kultuurilugu, avardades kujutust Euroopa taustadesse. Krossi romaanide ja novellide tegelasteks on rahvusliku kultuuriloo võtmefiguurid B. Russow, K.J. Peterson, O.W. Masing, Jannsen, Köler jt, aga ka Eestis vähetuntud, ent mujal Euroopas kuulsad eestlased Bernhard Schmidt, Friedrich Martens jt. Tema ajalooliste teoste olemuslikuks tunnuseks on tõlgendamisvõimaluste ambivalentsus. Aastasadade tagustest sündmustest, saatustest ja probleemidest saab tõmmata paralleele tänapäeva ning nii osutuvad ta teosed ootamatult tänapäevasteks. Kross on ise öelnud ühes intervjuus: „Minu kodumaa minevik kujutab endast just nagu minu enda mineviku laiendatud varianti“ (Kross, 1971). Kõige analoogiarikkamaks on osutunud „Keisri hull“, mis on seetõttu ka nii laia menu saavutanud (Mäger 1991: 350).
„Ajalookirjanikuna on Jaan Kross eelkõige probleemikirjanik. Teda ei huvita ajalugu kui ühiskondlike arengute, liikumiste ja kokkupõrgete lugu, vaid inimese käitumine ja siseheitlused ajaloo poolt määratud situatsioonis.“ (Mäger 2005: 50). Üldiselt jagunevad Krossi teoste peategelased kahte tüüpi: kohanejad või trotsijad. Kesksed teemad ja probleemid ongi tegelase vaimse sõltumatuse ja eneseteostuse saavutamine väliste tegurite mõjuväljas ning sellega kaasnevad kompromissid ja kohanemine (vt Epner 2001: 564). Peategelase karakteristikas on tähtis roll ka kõrvaltegelastel, kes reflekteerivad peategelast või kellesse projitseeritakse mõni põhikarakteri külg. Jaan Unduski sõnul on Kross kirjutanud järjekindlalt kujunemisromaane, mille ülesandeks on ehitada üles suur isiksus. „...peaaegu iga Krossi tekst on enesearenduskatse isikliku suuruse suunas. [---] ... Kross on üsna ainuline selle poolest, et iga tema tähtsam lugu kahmab isiksuse suureks saamise iha järele.“ (Undusk 2005: 598)
Kross toetub ulatuslikult arhiivimaterjalidele, kujutades ajastutausta ja olulisi sündmusi võimalikult dokumentaalselt, faktitruult. Samas nüansseerib ta varasema ajaloolise proosaga võrreldes rohkem tegelaste psühholoogiat. Ta sünteesib erinevaid tekstiehitusprintsiipe, laenates nii realistlikult kui modernistlikult loomemeetodilt. Nii kasutab ta tegelaste psüühika kujutamisel modernistliku võttena sisemonoloogi. „Sisekõnelistes meenutustes lõikuvad erinevad ajatasandid ning sündmuste tegelikus järgnevuses toimuvad ümberpaigutused. Sisekõne võimaldab saavutada vastakate ajede ning tunnete ambivalentset sulamit, mis Krossi nägemuses kuulub inimese olemusse ning käib kokku tema tegelaste sotsiaalsete, rahvuslike ning muude vastuoludega“ (Mäger 2005: 53). Tekstid on komponeeritud ratsionaalselt, samas luuletajaile omaselt on tema stiil märkimisväärselt kujundirohke. Oma psühholoogilist loomingumeetodit iseloomustab Kross sõnaga „näitlejalikkus“. Nimelt on ta oma tegelaste modelleerimisel püüdnud nendeks ise ümber kehastuda. „Ma püüdsin elada end oma rollidesse ja nende erinevaisse seisundeisse sisse. Et olla võimalust mööda need, keda ma kujutada püüdsin, tuli mul nii-öelda täita nad iseenesega. Ja kui sellise tegevuse resultaati nimetada mingil määral autobiograafiliseks, siis võib tõepoolest küsida: kas pole ma õieti kõiges kirjutanud omaenese laiendatud elulugu?“ (Kross 1990: 259).
Vaata Krossi bibliograafiat Vikipeediast: http://et.wikipedia.org/wiki/Jaan_Kross