2.3. Refleksiivsus

Üldiselt see, mida võib kutsuda etnograafiliseks refleksiivsuseks, on pidev eneseteadlikkus jätkuvast uurija ja uuritavate vahelisest suhtest. Selle abil saab uurija teadlikumaks uurimisprotsessis konstrueeritavast teadmisest ja omaenda uskumuste, tausta ja tunnete mõjudest kogutavale materjalile ja selle tõlgendustele.

Kuna etnograafid on uurimisprotsessis aktiivsed osalejad, peavad nad eneseanalüüsi kaudu muutuma teadlikumaks sellest, kuidas nende endi seisukohad ja huvid kajastuvad uurimuse kõikidel etappidel - küsimustest, mida nad küsivad ja mida eiravad, keda nad uurivad ja keda jätavad tähelepanu alt välja, probleemi formuleerimisest kuni andmete analüüsi, esitamise ja kirjutamiseni - selleks et luua vähem moonutatud kirjeldusi sotsiaalsest maailmast (Hertz 1997). Siinkohal võime öelda, et refleksiivsus on protsess, mille abil uurija mõistab kuidas tema sotsiaalne taust mõjutab ja vormib tema uskumusi ja kuidas see eneseteadlikkus puudutab seda mida ja kuidas ta uurib, omistab tähendusi, tõlgendab uuritavate tegevusi ja kahekõnet nendega.