2. Etnograafilise meetodi karakteristikud

Etnograafia, mida algselt seostati antropoloogilise välitööga „eksootiliste teiste" või „primitiivsete kultuuride" juures, on nüüdseks üks kõige enam kinnistunud kvalitatiivse uurimuse disain. Meetodina arenes etnograafia mitmetes teistes sotsiaalteadustes alates 1920ndatest aastatest alates. Selle protsessi käigus see mitmekesistus uurimisviisideks, mis keskenduvad uurijale lähedaste igapäevastele kultuurilistele tingimustele ja juhtumitele, mitte kaugetele kultuuridele.

Seeläbi kuidas etnograafiast sai meetod, mida kasutavad erinevatele teoreetilistele lähenemistele tuginevad uurijad, jagunes see eraldiseisvateks vormideks nagu näiteks tõlgendav etnograafia, kriitiline etnograafia, postmodernne etnograafia, refleksiivne etnograafia või visuaalne etnograafia. Sõltumata etnograafia kui uurimisviisi mitmekesisusest, iseloomustab etnograafiat kui meetodit siiski välitöö, mille jooksul uurija teostab osalusvaatlust, erinevaid intervjuusid ja dokumentide analüüse. See aga kuidas uurija tõlgendab etnograafilist materjali, sõltub tema paradigmast (vt alajaotust 2.1) ja teoreetilisest lähenemisest (vt alajaotust 2.2).

Klassikalise etnograafia kui meetodi määratluse annavad Hammersley ja Atkinson (1995: 1): kõige tunnuslikumal viisil sisaldab etnograafia osalemist, avalikult või varjatult, inimeste igapäeva eludes pikema ajaperioodi vältel, vaadates mis toimub, kuulates mida öeldakse, küsides küsimusi - tegelikult, kogudes mistahes kättesaadavaid andmeid heitmaks valgust uurimuse fookuses olevatele teemadele.

Etnograafiline meetod ei ole siiski ainuüksi teatud laadi materjali kogumise viis, vaid see on ka uuritavasse nähtusesse või objekti ja uurimusprotsessi suhtumise viis. Lisaks mõistetakse etnograafia all seda lõpptulemust - tihedat kirjeldust - mis sünnib etnograafiliste meetoditega kogutud mitmekülgse materjali ja analüütilise vaatenurga alusel. Kokku võiks seda nimetada etnograafiliseks epistemoloogiaks, mida iseloomustavad järgmised tunnused:

  1. uurija püüdleb lähedase interaktsiooni poole uuritavaga,
  2. uurija suhtub empaatiliselt uuritavasse,
  3. uurijat huvitab uuritavate mõtlemisviis, tähenduste andmine sündmusele,
  4. uurija huvitub pigem mikrotasandi sündmustest, mitte niivõrd sotsiaalsetest struktuuridest,
  5. uurija teostab uurimuse loomulikus keskkonnas,
  6. uuritavad asjad asetatakse konteksti (aeg, koht, kultuur),
  7. uuritavast (nähtus, objekt, isik) luuakse terviklik pilt (ei tükeldata muutujateks),
  8. uurijat huvitab sotsiaalse interaktsiooni keerukatest suhetest,
  9. sotsiaalset tegelikkust käsitletakse dünaamilisena (muutuvana), mitte staatilisena,
  10. uurija soovib genereerida uuritavast nähtusest uusi vaatenurki, selliseid, mida varem pole uuritud/tuntud,
  11. uurimisprotsessi suunab materjal, mitte meetodid ega teooria,
  12. teoreetilised käsitlused sünnivad uurimisprotsessi kestel,
  13. taotluseks on abstraktne / teoreetiline üldistus,
  14. uurimuse objektiks olevad indiviidid valitakse hoolikalt (eesmärgipäraselt),
  15. materjali suurus määratakse saturatsiooni ehk küllastamise põhjal,
  16. uurimismaterjal on keeleline (sõnad, tekstid, jutustused), mitte arvuline,
  17. teadmise hankimise meetodid on avatud ja struktureerimata.