Ka õppimise ja õpetamise valdkonnas võib leida tohutul hulgal erinevaid teooriaid.

Merriam ja Gaffarella (1991) liigitavad arvukad õpiteooriad nelja tüüpi:

• biheivoristlikud,
• kognitiivsed,
• humanistlikud ja
• sotsiaalsed.

Biheivoritliku teooria näitena võib tuua konnektsionismi või katse ja eksituse meetodil õppimise, mille esitas Edward Thorndike.

Kognitiivse teooria arendamisel on tõenäoliselt kõige mõjukam õppimisteoreetik Jean Piaget. Kaasaegse õpikeskkonna kontekstis on konstruktivistlik õpiteooria lausa kohustuslik element.

Kõik teooria definitsioonid viitavad siiski sellele, et teooria on süsteemne ja sisaldab rohkem kui lihtsaid väiteid.

Robert I. Sutton ja Barry M. Staw (1995) väidavad, et sotsiaalteadustes pole jõutud kokkuleppele, milline on tugev ja milline on nõrk teooria. Rohkem on jõutud konsensusele selles, mis ei ole teooria kui selles, mis on teooria. Igal juhul enamus teadlasi nõustub, et ainult viited, andmed, muutujad, diagrammid ja hüpoteesid ei moodusta kokku teooriat.

Rida autoreid (Dubin, 1976; Freese, 1980, Kaplan, 1964, Merton, 1967, Weick's, 1989) on analüüsinud, mis on teooria ja millised on tugevale teooriale iseloomulikud jooned. Sellegipoolest on palju erinevaid käsitlusi ja puudub ka üksmeel, millised on seosed mudelite, teooriate ja paradigmade vahel.

Näide lihtsast teooriast: näiteks võib eksisteerida teooria, et naised on ohtlikumad liiklusvahendi juhid kui mehed. Teooria väidab, et eksisteerib seos soo ja liiklusõnnetuste tõenäolisuse vahel. Sellele teooriale võib kinnitust leida või selle ümber lükata kvantitatiivsete uurimistöö meetoditega.

Mitmed autorid (Simon, Burstein, Merton) leiavad, et teooria mõistet kasutatakse liiga kergekäeliselt. Ka argielus on sõna teooria kasutamine üsna tavapärane, viitamaks nähtustele, mis pole tegelikkuses kontrollitud.

Vahel tavatsetakse rääkida teoreetilisest vaatenurgast (theoretical perspective), mille all mõistetakse teatud hulka teooriaid, mida vahel nimetatakse ka paradigmaks või traditsiooniks.