Koolikultuuri muutmisest
Asutuse, sh kooli kultuuri seostatakse tänapäeval õppiva organisatsiooni ja teadmusringluse ning teadmusjuhtimise kontseptsiooniga, kõneldes õppiva organisatsiooni, organisatsioonis õppimise ja teadmuskultuurist koolis. Senge jt (1990, 2001, e.k. 2008) peavad oluliseks, et kool oleks õppiv organisatsioon, mis tähendab eelkõige kõigi kooliliikmete osalust ühisvisiooni loomises ja süsteemimõtlemise ning reflektiivse koostöö kultiveerimist. Kooli kultuuri, nagu ka koolikliima muutumine on pikaajaline protsess. Edukad koolikultuuri muutmised on, uuringute kohaselt, seotud kas äärmiselt tugeva ja tunnustatud liidri tulekuga või kooli arenguga õppiva organisatsioonina (kahe- ja kolmeaasaline õppimine). Pikaaegne tugev liider või juhtkond (direktor, õppealajuhata(d) jt direktori asetäitjad, mõnel juhul ka formaliseeritud rühmade juhid) võib kujundada tugeva, stabiliseerunud koolikultuuri, mis aga võib osutuda rigiidseks muutuste suhtes ja nii kaotada oma sisemised ja välised eelised.
Koolikultuuri muutmise vajadus tekib, kui teadvustatakse (õpetajad, juhtkond, õpilaste kogukond, koolivälised huvirühmad vm), et olemasolev asjade seis, st koolikultuur ei vasta selles osalejate või ühiskonna vajadustele. Muutmist vajaks näiteks koolivägivalda ignoreeriv koolikultuur.
Koolikultuur on muudetav, sest see on: plastiline, juhitav ja seda saavad kujundada liidrid (juhtkond ja mitteformaalsed liidrid); ühendav ja ühtlustav jõud, mis võimaldab koolil oma eesmärke saavutada; seotud kooli efektiivsuse ja tuelmuslikkusega nii õppe- kui kasvatustöös läbi töötajate ja õpilaste motivatsiooni.
Iga kooli unikaalne, teadvustatud kultuur on väärtus nii õpetamise kui õppimise seisukohalt. Koolikultuuri teadvustamine tähendab pidevat ja kõikehõlmavat vaatlust erinevate koolielu aspektide lõikes alates õpetajate-õpilaste-juhtide jt kõnemaneerist kuni kooli treaditsioonide tähenduslikkuseni, nende tajumiseni. Nö kõrvaltvaataja positsioonilt võimalikult objektiivse vaatluse kõrval on äärmiselt oluline ja tõhus õpetajate ja õpilaste ning teiste kooliga seotud inimeste osalus- või tegevus- või muud uuringud. Eriti vajalik on mõista, kuidas koolikultuur toetab või kahjustab õpilasi ja kooli kui tervikut, kas ilmneb balkaniseerumine, milline on ergutamise ja usaldamise ning võimu ja kontrolli (kui surve) vahekord osapoolte tajumuses.
Muutuste saavutamiseks on vaja koolikultuuri nö portreteerimine, teadvustamine ja koolis kui õppivas organisatsioonis väärtuste, sihtide seadmine, tegevuste kavadamine ning tegutsemine. See on aeganõudev protsess ja hõlmab kolmeaasalist õppimist, st süvaõppimist nii indiviidide kui organisatsiooni kui terviku tasandil. Selle protsessi vältimatuks osaks on sisukad ja samm-sammult otsusteni viivad läbirääkimised, arutelud, diskussioonid (nii vertikaalse kui horisontaalse hõlmavusega rühmades, ka õpilased ja personal). Rühmade töö, tiimisõppimine (Senge 2000) on vältimatu ka siis, kui muutuste areeniks on mõni klass. Tulusaks alustus-tehnikaks on seejuures erinevad mõttetalgu-tehnoloogiad (vt Sarv 2010).
Kooli kui terviku seisukohalt on kultuurianalüüs vajalik ka erinevate, kooli moodustavate struktuuride ja kogukondade tasandil. Loomulikuks “ühikuks” õpilaste tasandil on tavalises koolis klass ja klassi sees olevad rühmad, õpetajaskond, teised kooli töötajad.
Koolikultuuri muutmise vajadus tekib, kui teadvustatakse (õpetajad, juhtkond, õpilaste kogukond, koolivälised huvirühmad vm), et olemasolev asjade seis, st koolikultuur ei vasta selles osalejate või ühiskonna vajadustele. Muutmist vajaks näiteks koolivägivalda ignoreeriv koolikultuur.
Koolikultuur on muudetav, sest see on: plastiline, juhitav ja seda saavad kujundada liidrid (juhtkond ja mitteformaalsed liidrid); ühendav ja ühtlustav jõud, mis võimaldab koolil oma eesmärke saavutada; seotud kooli efektiivsuse ja tuelmuslikkusega nii õppe- kui kasvatustöös läbi töötajate ja õpilaste motivatsiooni.
Iga kooli unikaalne, teadvustatud kultuur on väärtus nii õpetamise kui õppimise seisukohalt. Koolikultuuri teadvustamine tähendab pidevat ja kõikehõlmavat vaatlust erinevate koolielu aspektide lõikes alates õpetajate-õpilaste-juhtide jt kõnemaneerist kuni kooli treaditsioonide tähenduslikkuseni, nende tajumiseni. Nö kõrvaltvaataja positsioonilt võimalikult objektiivse vaatluse kõrval on äärmiselt oluline ja tõhus õpetajate ja õpilaste ning teiste kooliga seotud inimeste osalus- või tegevus- või muud uuringud. Eriti vajalik on mõista, kuidas koolikultuur toetab või kahjustab õpilasi ja kooli kui tervikut, kas ilmneb balkaniseerumine, milline on ergutamise ja usaldamise ning võimu ja kontrolli (kui surve) vahekord osapoolte tajumuses.
Muutuste saavutamiseks on vaja koolikultuuri nö portreteerimine, teadvustamine ja koolis kui õppivas organisatsioonis väärtuste, sihtide seadmine, tegevuste kavadamine ning tegutsemine. See on aeganõudev protsess ja hõlmab kolmeaasalist õppimist, st süvaõppimist nii indiviidide kui organisatsiooni kui terviku tasandil. Selle protsessi vältimatuks osaks on sisukad ja samm-sammult otsusteni viivad läbirääkimised, arutelud, diskussioonid (nii vertikaalse kui horisontaalse hõlmavusega rühmades, ka õpilased ja personal). Rühmade töö, tiimisõppimine (Senge 2000) on vältimatu ka siis, kui muutuste areeniks on mõni klass. Tulusaks alustus-tehnikaks on seejuures erinevad mõttetalgu-tehnoloogiad (vt Sarv 2010).
Kooli kui terviku seisukohalt on kultuurianalüüs vajalik ka erinevate, kooli moodustavate struktuuride ja kogukondade tasandil. Loomulikuks “ühikuks” õpilaste tasandil on tavalises koolis klass ja klassi sees olevad rühmad, õpetajaskond, teised kooli töötajad.