Koolikultuuri sisust ja taustast
Nagu kultuuri nii ka koolikultuuri puhul eristuvad selle pindmised ja süvakihid.
Koolikultuuri südamiku, ühisosa, mida võib leida erinevates käsitlustes ja uuringutes moodustavad väärtused, normid, uskumused, kombed ja tavad, mida igaüks omab ja järgib nagu teisedki selles koolis, mis mõjutavad otsuseid, annavad tähenduse ja sihid. See ei tähenda, et koolis puuduvad erinevused üksikisikute ja rühmade vahel, oma subkultuurid (õpetajaskond, õpilased) - nende koosmõju kujundab ja muudab koolikultuuri, aga on sellest ka mõjutatud, sõltuv.
Pindmisteks loetakse füüsilist keskkonda, keelt, lugusid, sellest sügavamaks – sümboleid ja käitumisnorme. Kõige sügavama kultuurikihi moodustavad indiviidide ja organisatsiooni fundamentaalsed tõekspidamised ja põhiväärtused, mis sageli toimivad teadvustamata. (Deal 1993) Õppiva organisatsiooni kontekstis (Senge 1990, 2000, ek 2008) kuuluvad need mentaalsete mudelite (mõnes tõlkes – mõttemudelid) alla.
Niisiis saab koolikultuurist konkreetse kooli puhul kõnelda kui erinevate subkultuuride, rühmakultuuride ja personaalsete kultuuride sümbioosist ning interaktsioonist. (Sümbioos tähendab siin nö “puhaste” kultuurituumikute ja nende ulatusliku vahe- või ühisruumi olemasolu. Interaktsioon e vastasmõju toimubkí vaheruumis, kus tekivad uued ideed, tegevusviisid jm, mis võivad mõjutada ka nn “puhtaid tuumi”. Kurokawa; Sarv 1999).
Süvakultuuri kuulub näiteks koolis valitsevate õpetamiskultuuride jaotus. Andy Hargreaves (1994) eristas neli nö “puhast” õpetamisstiili:
• Individualism - õppetund ja klass kui munakoor või kindlus – ülekaalus on autonoomia, isolatsioon, eneseisolatsioon, välditakse nii teiste süüdistamist-häbistamist kui toetamist.
• Kollaboratsioon, koostöö - õpetajad valivad koostöö vabatahtlikult ja spontaanselt, koostegutsemise ilma välise surve ja kontrollita. Esineda võib nii mugavustegevusi – ideede ja materjalida jagamist ja keerulisemaid vorme – kuni vastastikuse vaatluse ja refleksiivse uuringuni.
• Kunstlik, sepitsetud kollegiaalsus - õpetajate koostöösuhted on kohustuslikud, ettekirjutatud, määratud ajaliselt ja ruumiliselt (näiteks koosolekute kavandamine õpetajatele eraldatud ettevalmistusajal jmt).
• Balkaniseerumine - õpetajad pole ei isoleeritud ega ega tööta ka kui ühtne kool. Tekivad väikesed koostöörühmad nt keskkooliastmes, algklassiõpetajate seas, klassiõpetajate ja aineõpetajate vahel. (Hargreaves 1994)
On selge, et ühe või teise õpetamiskultuuri esinemine ning eriti - ülekaal – koolis kujundab ka koolikultuuri tervikuna. Eriti mõjutab õpetamine seda koolikultuuri osa, mida tajub õpilane ja mis moodustab tema jaoks osa nn varjatud õppekavast.
Üldtunnustatud koolikultuuri aspektideks on: väärtused, filosoofia, ideoloogia ja selle:
a) kontseptuaalne, verbaalne ilmnemine (eesmärkides ja sihtides, õppekavas, keeles, metafoorides, orgamisatsiooni lugudes, kangelastes, struktuurides),
b) käitumuslik ilmnemine (rituaalid, tseremooniad, õpetamine ja õppimine, protseduurid, reeglid ja eeskirjad ning innustused ja karistused, psühholoogilised ja sotsiaalsed toed, vastasmõjumustrid, sh lapsevanemate ja kogukonnaga),
c) visual-materiaalne ilmnemine ja sümbolism (vahendid ja varustus, esemed ja mälestused, vapid ja motod, (kooli)vorm). Need aspektid on seotud ja vastasmõjus nii omavahel kui ka kogukonnaga, ühiskonnaga. (Beare et al 1994: 172 – 179)
Bourdieu (1990) omistab koolile kui kultuurikandjale (koolikultuuri kaudu edasiantava) kultuurikapitali säilitaja ja looja rolli. Ta põhjendab oma seisukohta: see kultuur, mida kool eneses kannab ja edasi annab on ühiskonnas domineerivate rühmade kultuur, nende kultuuriline kapital. Seekaudu toimub ühiskonna sotsiaalne reprodutseerimine ja kool on siin olulisimaks mehhanismiks.
Koolikultuuri südamiku, ühisosa, mida võib leida erinevates käsitlustes ja uuringutes moodustavad väärtused, normid, uskumused, kombed ja tavad, mida igaüks omab ja järgib nagu teisedki selles koolis, mis mõjutavad otsuseid, annavad tähenduse ja sihid. See ei tähenda, et koolis puuduvad erinevused üksikisikute ja rühmade vahel, oma subkultuurid (õpetajaskond, õpilased) - nende koosmõju kujundab ja muudab koolikultuuri, aga on sellest ka mõjutatud, sõltuv.
Pindmisteks loetakse füüsilist keskkonda, keelt, lugusid, sellest sügavamaks – sümboleid ja käitumisnorme. Kõige sügavama kultuurikihi moodustavad indiviidide ja organisatsiooni fundamentaalsed tõekspidamised ja põhiväärtused, mis sageli toimivad teadvustamata. (Deal 1993) Õppiva organisatsiooni kontekstis (Senge 1990, 2000, ek 2008) kuuluvad need mentaalsete mudelite (mõnes tõlkes – mõttemudelid) alla.
Niisiis saab koolikultuurist konkreetse kooli puhul kõnelda kui erinevate subkultuuride, rühmakultuuride ja personaalsete kultuuride sümbioosist ning interaktsioonist. (Sümbioos tähendab siin nö “puhaste” kultuurituumikute ja nende ulatusliku vahe- või ühisruumi olemasolu. Interaktsioon e vastasmõju toimubkí vaheruumis, kus tekivad uued ideed, tegevusviisid jm, mis võivad mõjutada ka nn “puhtaid tuumi”. Kurokawa; Sarv 1999).
Süvakultuuri kuulub näiteks koolis valitsevate õpetamiskultuuride jaotus. Andy Hargreaves (1994) eristas neli nö “puhast” õpetamisstiili:
• Individualism - õppetund ja klass kui munakoor või kindlus – ülekaalus on autonoomia, isolatsioon, eneseisolatsioon, välditakse nii teiste süüdistamist-häbistamist kui toetamist.
• Kollaboratsioon, koostöö - õpetajad valivad koostöö vabatahtlikult ja spontaanselt, koostegutsemise ilma välise surve ja kontrollita. Esineda võib nii mugavustegevusi – ideede ja materjalida jagamist ja keerulisemaid vorme – kuni vastastikuse vaatluse ja refleksiivse uuringuni.
• Kunstlik, sepitsetud kollegiaalsus - õpetajate koostöösuhted on kohustuslikud, ettekirjutatud, määratud ajaliselt ja ruumiliselt (näiteks koosolekute kavandamine õpetajatele eraldatud ettevalmistusajal jmt).
• Balkaniseerumine - õpetajad pole ei isoleeritud ega ega tööta ka kui ühtne kool. Tekivad väikesed koostöörühmad nt keskkooliastmes, algklassiõpetajate seas, klassiõpetajate ja aineõpetajate vahel. (Hargreaves 1994)
On selge, et ühe või teise õpetamiskultuuri esinemine ning eriti - ülekaal – koolis kujundab ka koolikultuuri tervikuna. Eriti mõjutab õpetamine seda koolikultuuri osa, mida tajub õpilane ja mis moodustab tema jaoks osa nn varjatud õppekavast.
Üldtunnustatud koolikultuuri aspektideks on: väärtused, filosoofia, ideoloogia ja selle:
a) kontseptuaalne, verbaalne ilmnemine (eesmärkides ja sihtides, õppekavas, keeles, metafoorides, orgamisatsiooni lugudes, kangelastes, struktuurides),
b) käitumuslik ilmnemine (rituaalid, tseremooniad, õpetamine ja õppimine, protseduurid, reeglid ja eeskirjad ning innustused ja karistused, psühholoogilised ja sotsiaalsed toed, vastasmõjumustrid, sh lapsevanemate ja kogukonnaga),
c) visual-materiaalne ilmnemine ja sümbolism (vahendid ja varustus, esemed ja mälestused, vapid ja motod, (kooli)vorm). Need aspektid on seotud ja vastasmõjus nii omavahel kui ka kogukonnaga, ühiskonnaga. (Beare et al 1994: 172 – 179)
Bourdieu (1990) omistab koolile kui kultuurikandjale (koolikultuuri kaudu edasiantava) kultuurikapitali säilitaja ja looja rolli. Ta põhjendab oma seisukohta: see kultuur, mida kool eneses kannab ja edasi annab on ühiskonnas domineerivate rühmade kultuur, nende kultuuriline kapital. Seekaudu toimub ühiskonna sotsiaalne reprodutseerimine ja kool on siin olulisimaks mehhanismiks.