Rahvusülikool




1. detsembril 1918 võeti Tartu Alma Mater Eesti Ajutise Valitsuse esindajate poolt saksa võimudelt üle. Ülikooli kuraatoriks rektori ülesannetes (kuni veebruar 1920) määrati Peeter Põld, kelle õlule langes endise tsaariaegse õppe- ja teadusasutuse ümberkorraldamine eesti rahvuslikuks ülikooliks. Töö katkestas enamlaste sissetung linna. Peeter Põld läks reamehena vabatahtlikult Kooliõpetajate roodus rindele, kust mõne aja pärast kutsuti tagasi.





Tartu Ülikool. Erakogu



1919. aasta märtsis moodustati Tartu Ülikooli taasavamise eeltööde komisjon eesotsas Peeter Põlluga ning fikseeriti ülikooli eesmärgid:
● arendada üldist ja eriti Eesti ala käsitlevat teadust;
● anda noorsoole kõrgemat teaduslikku haridust ja viia teadust rahva sekka;
● valmistada Eesti jaoks ette eriteadmistega varustatud asjatundjaid.

Ülikool taheti avada juba samal kevadel, kuid sõjaolukord muutis selle võimatuks. Üliõpilaste ametlik vastuvõtt algas 29. septembril, esimesed loengud toimusid 6. oktoobril, pidulik avaaktus 1. detsembril 1919. aastal. Peeter Põld märkis oma avakõnes:

Sarnasena on ülikool vaimline hoone, aade, mis kehastust otsib, ülesanne. Sarnasena ei ole ta kusagilt võõrsilt laenatav, endistest eeskujudest kopeeritav, vaid peab tõusma kui Eesti Ülikool, kui eesti rahva vaimu saadus, kui originaalne, omapärane institutsioon ja organisatsioon. See teadmine ja tunne on Tartu ülikooli korraldustöid juhtinud kuni siiani...

P. Põld. Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli avamisel 1. dets. 1919. a. peetud kõne. Rmt. P. Põld. Valitud tööd II. Tartu, 1993, lk. 12.




Õpetajate suvekursus TÜ juures 1920. aastal. Eesti Kirjandusmuuseum


Peeter Põld oli Tartu Ülikooli kuraator aastail 1918–1925. Ühtlasi oli ta Vabariigi Valitsuse esindaja ülikooli juures. Põllu juhtimisel töötati välja Tartu Ülikooli seaduse eelnõu, mis võeti Riigikogus vastu 1925. aastal.
1920. aastal loodi Tartu Ülikoolis esmakordselt iseseisev pedagoogika professuur.
Põld nimetati pedagoogikaprofessoriks. Tema ülesandeks sai pedagoogika kui iseseisva õppeaine korraldamine ja keskkooliõpetajate ettevalmistamine ülikoolis.
1922. aasta septembris asutati ülikooli juurde autonoomse üksusena Didaktilis-Metoodiline Seminar, mille juhatajaks määrati prof. Põld. Keskkooliõpetajate kutseline ettevalmistus otsustati lahutada ülikooli teaduslikest erialaõpingutest.

Peeter Põllu kava kohaselt pidi pedagoogilis-teoreetiline ettevalmistus sisaldama:
● üldise pedagoogika ja didaktika, pedagoogika ajaloo, eksperimentaalse pedagoogika ja psühholoogia kursusi;
● loenguid kasvatuse erinevate aspektide, õppeplaani teooria ning koolikorralduse kohta;
● praktilis-pedagoogilist ettevalmistust – tundide külastamist ja proovitundide andmist.




TÜ Didaktilis-Metoodilise Seminari õppejõud 1925/26. õppeaastal?. Keskel istub Peeter Põld. Eesti Kirjandusmuuseum


Prof. Põld luges ülikoolis pedagoogika ja Eesti kooli ajalugu (tema peamine uurimisaine), kasvatusteadust ja ülddidaktikat.

Teenete eest rahvusülikooli loomisel ning arendamisel tunnustati Peeter Põldu esimese eestlasena filosoofia audoktori – dr. phil. honoris causa – kraadiga 1927. aastal.

30. aprillil 1930. aastal asutati Peeter Põllu algatusel Tartu Ülikooli juurde Akadeemiline Pedagoogika Selts, mis jäi tema poolt viimaseks panuseks eesti pedagoogika arengusse.


Oma eluajal ei jõudnud Peeter Põld pedagoogikast ühtegi suuremat teost avaldada. Pärast tema surma üllitati Põllu käsikirjade põhjal raamatud „Üldine kasvatusõpetus” (Tartu, 1932, toim. J. Tork) ja „Eesti kooli ajalugu” (Tartu, 1933, toim. H. Kruus).



Fotol: TÜ asutamise 300. aastapäeva auks välja antud mälestusmedal -
Johan Skytte ja Peeter Põld. (1932). Erakogu