Nagu eelolevatest näidetest ilmneb on mõned uurimisvaldkonnad püsinud läbi kolme ajaperioodi. Kolm uurimisvaldkonda, mis on olnud kestva tähelepanu keskpunktis on:

• infootsing
• infokasutaja ja -kasutamine
• nn meetrikauuringud (biliomeetria, stsientomeetria, veebimeetria).

Need uurimisvaldkonnad on samuti vastavuses Bates'i poolt formuleeritud infoteaduse põhiküsimustega. Valdkondade fookus on küll mõnevõrra muutunud, kuid uurimisvaldkonnad on püsivad (Saracevic, 2009).

Mõned valdkonnad, mis olid domineerivad aastal 1958 on aga huviorbiidist täielikult või osaliselt kadunud. Näiteks refereerimis- ja indekseerimisteenuste funktsioneerimine, spetsialiseeritud infokeskused ning mitmesuguste institutsioonide ja agentuuride kohustused infoteenuste täiustamiseks ei ole uurimisobjektiks järgnevatel perioodidel. Samuti elektronkataloogid, mis olid tähelepanukeskmes aastatel 1971-1995 ei ole uurimsvaldkonnana esindatud aastatel 1996-2006. Sama võib öelda raamatukogusüsteemide automatiseerimise temaatika kohta, mis oli aktuaalne astatel 1971-1995, kuid mitte perioodil 1996-2006 (Saracevic, 2009).

Infoteadusel oli aastatel 1971-1995 suur hulk nn imporditud ideid informatsiooniteooriast (Shannon), sotsioloogiast (Merton) jt valdkondadest, kuid nende osakaal on nüüdseks vähenenud. Sellgipoolest peab rõhutama, et sotsiaalteadustest on üle võetud terve hulk ideid, teooriaid ja meetodeid ja seda nii suures ulatuses, et neid ei peeta isegi enam imporditud ideedeks. Perioodil 1996-2006 on esile kerkinud terve rida uusi uurimisvaldkondi nagu veebimeetria, teadmisvaldkondade visualiseerimine ja uued infootsingu võimalused (Saracevic, 2009).

Infoteaduse intellektuaalne struktuur hõlmab kahte suurt uurijate kogukonda; White ja McCain nimetavad neid "otsingu uurijateks" (retrieval people) ja "kirjanduse uurijateks" (literature people). Esimene grupp keskendub infootsingule, teine infokasutaja infokäitumisele ja meetriauuringutele (metric studies). Esimene on süsteemile orienteeritud, teine infokasutajale orienteeritud uurimiskogukond. Need uurimiskogukonnad on üksteisest suhteliselt isoleeritud (Saracevic, 2009).