Raamatukoguteaduse ja infoteaduse eristamisel kahe erineva distsipliinina on ajalooline päritolu. Kuigi paljud uurijad toetavad seisukohta, et nad moodustavad ühtse terviku, on uurijaid, kes käsitlevad neid erinevate valdkondadena. Erinevate distsipliinide idee toetaja on Tefko Saracevic.

Saracevic (1992) defineerib raamatukogundust kui dokumentide organiseerimisele, säilitamisele ja kasutamisele suunatud valdkonda. Sherat tsiteerides väidab ta, et raamatukogu eesmärgiks on suurendada maksimaalselt dokumentide kasutamist ühiskonna hüvanguks. Infoteadus on uurimisvaldkond ja praktiline tegevus, mille eesmärgiks on teadmiste efektiivne edastamine ja inimtegevuse tulemuste salvestamine sotsiaalseks, institutsionaalseks ja/või individuaalseks kasutamiseks ning infovajaduse rahuldamiseks. Kuigi Saracevic (1992) näeb raamatukogundusel ja infoteadusel tugevaid üldisi aluseid, leiab ta, et nende seosed vajavad põhjalikumat argumenteerimist.

Ühiseks jooneks peetakse raamatukoguteaduse ja infoteaduse sotsiaalset rolli ja eesmärki tagada dokumentide efektiivne kasutamine. Oluliste erinevustena näeb Saracevic:

1) probleemide valikut ja kuidas neid defineeritakse
2) teoreetilisi küsimusi, mida püstitatakse ja raamistikke, milles neid vaadeldakse
3) eksperimenteerimise olemust ja astet ning empiiriliste uurimuste arengut ning praktiliste teadmiste-kompetentside osa lõpptulemustes
4) vahendeid ja lähenemisi, mida kasutatakse
5) interdistsiplinaarsete seoste olemasolu ja tugevust ning selle sõltumist interdistsiplinaarsest lähenemisest.

Nende erinevuste tõttu asub Saracevic seisukohale, et raamatukogundus ja infoteadus on kaks erinevat valdkonda, millel on tugevad vastastikused seosed, kuid nad ei ole üks ja seesama distsipliin ja üks neist ei ole teise osa (Vakkari, 1994, lk.8).

Üks radikaalsemaid käsitlusi pärineb Gernot Wersigilt (1992), kes eitab raamatukoguteaduse kui iseseisva teadusala eksisteerimist. Tema argumendiks on, et ei ole veenev, et teatud organisatsioonid võiksid olla aluseks teadusliku või akadeemilise distsipliini tekkele. Näiteks pole olemas teadusvaldkondi nagu haiglateadus või vanglateadus, mis lähtuksid uuritavast organisatsioonist. Wersig ei kahtle, et nende organisatsioonide probleeme on võimalik analüüsida ja lahendada teaduslike meetoditega või, et need organisatsioonid saaksid kasu sellest, et neile koolitatakse professionaale. Erinevad lähenemised võib kokku koondada teadmisteks, kuid see moodustab siiski pigem uurimisvaldkonna kui akadeemilise distsipliini (Vakkari, 1994, lk.9).