Wersigi teine argument oli loogiline paradoks. Isegi kui Wersig oleks veendunud, et on kaalukaid argumente rääkimaks raamatukoguteadusest ja infoteadusest, oleks ta keeldunud aktsepteerimast seda, et nad moodustavad ühtse paari.

Pertti Vakkari arvates (1994, lk.9) oleks sellisel juhul ainus mõistlik viis seda käsitleda nii kui vaadelda infoteadust kui uurimisvaldkonda, mis tegeleb infoorganisatsioonidega, mis ei ole raamatukogud. Sellest aga tuleneks, et raamatukogud nagu poleks infoorganisatsioonid. Sellisel juhul tekib küsimus, kas nad peaksid kuuluma infoorganisatsioonide alla? Kui nad on infoorganisatsioonid, siis sellisel juhul oleks infoteadus hea üldine termin ühendamaks ka raamatukogudega seonduvat.

Peter Ingwersen (1992) käsitleb infoteadust üldnimetusena ja mõistab raamatukogundust kui sotsiaalset valdkonda infoteaduse sees. Raamatukogu käsitleb ta kui infoteaduslike uuringute rakendusvaldkonda. Raamatukoguteadus on tema käsitluse kohaselt seotud infoprotsessidega raamatukogus. Sellisel juhul kutsutakse infootsingut (information retrieval) teatmeteeninduseks (reference work) ja infojuhtimist (information management) raamatukogujuhtimiseks (library management). Seega soovitab ta infoteadust kui üldist nimetust ja ulatuslikumat uurimisvaldkonda ning raamatukogud ja teised infoteeninduskeskkonnad moodustavad infoteaduse uurimisobjekti (Vakkari, 1994, lk.9-10).

P. Ingwersen ja P. Vakkari on seisukohal, et tegemist on kahe erineva distsipliiniga, mis tegelevad sarnaste uuringutega ja on seotud ühiste huvide ja eesmärkidega. Shera käsitleb infoteadust kui raamatukogunduse teoreetilist alust (Vakkari, 1994, lk.9-10).