Keskaja pedagoogika kujunemine

Just kloostrid ja piiskoppide kateedrid, harvemini ka kuningate ning kõrgete aukandjate ümber koonduvad õpetlaste ringid olid barbarite poolt poolenisti hävitatud Euroopas loomingulisteks keskusteks. Kõigis neis keskustes olid omad juhtivad õpetajad-pedagoogid või terved koolid, mis funktsioneerisid üsna regulaarselt. Varane keskaeg peaaegu ei tundnud puhtalt pedagoogilist tegevust. See seondus vaimuliku ja mõnel juhul ka ilmaliku teenistusega. Enamik ajaloolisi tõendeid varase keskaja hariduse olukorra kohta on pärit vaimulike pedagoogide sulest. Ka on nende õpetus suunatud kristlasele so inimesele üldse, arvestamata seisust.


Krikuisade ja vara- ning kõrgkeskaja vaimulike kirjanike kõige teoreetilisemad tekstid on samal ajal ka äärmiselt praktilised. Keskaegne mõte on otseselt suunatud praktikale. Õpetada mõtlema tähendas kasvatada igapäevakäitumise hingestatust. Kui antiikautorite tööd sädelevad tsitaatidega klassikutelt, on täis teadmiste paljusust, mütoloogiliste, legendaarsete ja ajalooliste isikute nimesid, siis varase keskaja mõtlejad pöörduvad üha harvemini tsitaatide poole ja kasutavad palju vähem nimesid. Nende õpetuse ja kasvatuse eesmärk tähendab mitte teadmiste paljusust, mis on maine ja madal uudishimu ja kallutab mõtte kõrvale ning sageli juhib hoopis valele teele. Tõeline kasvatus ja õpetus nõuavad hingetarkust, järk-järgulist ja süvamõttelist dialoogi jumalikult korrastatud maailma ja Jumala endaga.

Keskaegse hariduse eesmärk oli täiesti teine võrreldes antiiksega. See tähendas eelkõige õpetada hirmu tundma. Hirm Jumala ees on selle pika tee algus, mis viib Tarkuse juurde. See on samasugune hirm, mida me tunneme, kui kardame millegagi haiget teha neile, keda me väga armastame, oma lähedastele, hirm ja armastus üheaegselt. Selle hirmu poole liigub õpilane rasket ja pikka teed mööda ja “selle algus on tema esimese õpetaja vitsarao tipus”. Keskajal pidasid pedagoogid hädavajalikuks organiseerida õppimise esimene etapp väga suures ranguses, et distsiplineerida tahet, hävitada uhkus ja omandada Jumala mõistmise, austamise ja järgimise kogemus.

Hirm Jumala ees puhastas inimest ja kujundas ta ümber. Inimesele “meenus” talle Jumala poolt antud headuse alge. Ta püüdles selle poole, et lahti öelda kirgedest, madalatest tungidest ja kurjadest mõtetest. Järk-järgult sündis kasvatuse protsessis “uus” inimene, kes polnud enam koormatud madalate ja tumedate tunnetega.

NIPP! Õppematerjalis kasutatud illustratsioonide pealkirju, selgitavaid tekste näed, kui lähened hiirekursoriga pildile.

Maria Tilk, Tallinna Ülikool 2009