Vaimuliku kasvatus vajas pikka aega ja kindlat koolitust, lisaks aga ka teistsugust eluviisi. Vaimulikku kasvatasid tavaliselt kloostri- ja katedraalikoolid või piiskopikoolid. Vaimulike ideaaliks oli karm ja ilmalikes küsimustes rangelt erapooletu munk-askeet, kes peab põlgama mööduvat ja maist ning oskama seda kõike sisendada ka tavakristlastele.

Mis puutub otseselt laste kasvatamisse, siis juba varasel keskajal oli igas abtkonnas kahte tüüpi koole. Üks neist tegutses väljaspool kloostriseinu ja oli avatud laste jaoks, kes elasid ümbruskonnas -schola exterior. XI saj. kloostrimaterjalid, eriti väljapaistvamate abtide elulood sisaldavad alati ka märkusi nende õpetusliku tegevuse kohta. Näiteks: "Ta asutas koole, kus igaüks, kes pöördus selleks kloostri poole, võis saada hariduse õndsuse osaliseks. Kellelegi ei öeldud kunagi ära. Vastupidi, servid (pärisorised talupojad) või vabad, vaesed või rikkad - kõik ilma vahet tegemata olid valgustatud selle vennaarmastuse ilmingust. Paljud neist, olles vaesed, said kloostrist ka toidu." Seega nendes väikestes koolides võisid kõrvuti istuda väga erinevatest perekondadest pärit poisikesed. Kuidas nad omavahel hakkama said ja kas kooli saatsid oma lapsi pea kõik talupojad või väga üksikud, sellest me kahjuks ei tea midagi.

Meie tavaarvamus on, et neid õpetati lugema, kuna see on meie jaoks elementaarhariduse algus. Kuid ainsaks keeleks, milles tol ajal oli võimalik lugema õppida, oli ladina keel. Kas see tähendab, et neile poistele õpetati ladina keelt? Me teame teistest allikatest, et kogu õpetamine oli suuline. Tegelikult võis see sisaldada mingi kogumi peast arvutamist ning eelkõige usuõpetuse elementaarseid aluseid, palvete päheõppimist, jutustusi Pühakirjast, pühakute elulugudest jms. Just sääraseid teadmisi püüdsid mungad ennekõike rahvale edasi anda, seda pidasid nad enda missiooniks. Siis muutub ka arusaadavamaks pidevalt rõhutatav koolide maksutus ja avatus olenemata seisuslikust kuuluvusest, samuti vaestele lastele toidu jagamine. Võib arvata, et vabatahtlikest tulijatest polnud munkadele veel küllalt ning abt püüdis sisendada lastevanematele laste kloostrikooli saatmise vajadust. Ka võib arvata, et sõltuvad talupojad allusid säärasele sundusele erilise vastupanuta ja senjöörid ei tõrkunud samuti oma poegade "õige", religioosse kasvatuse vastu, kuigi ise nad selle usu korraldusi igakord ei täitnud.

Teiselt poolt, säärane "algharidus" sobis tolle aja ilmalike lastele. Neil polnud tarvis lugema õppida, sest polnud mida lugeda. Ühtedel neist oli igapäeva elu aluseks jahipidamine ning mõõga käsitsemine, majapidamise valitsemine ja sellega seotud elementaarne arvutamine, teistel põlluharimise ja loomapidamise oskused ning oskus suhelda oma peremeeste-härradega. Kõike seda õpiti praktikas. Parim, mida oli nende ja kogu ühiskonna jaoks tol ajal võimalik teha, oli anda neile mingi algeline ettekujutus vaimsusest, Jumalast, kohustustest Jumala ja kaasinimeste vastu, mingid konkreetsed näited ja seega eeskujud pühakute elulugudest. See omakorda tähendas nende kõigi toomist mingisse osadusse tolle aja kultuurieluga, mis ju tegelikult samastus kristliku religiooniga.