Sellise kasvatuse käigus kujunes mitmekülgne majapidamise tundja, kes oskas kõiki töid ja ei lootnud kellelegi teisele. Sõdalaste -feodaalide seisusest hoidis ta niipalju kui võimalik eemale, kuid vaimulike ees oli ta lugupidav ja hirmul, sest selle seisuse tarkuse ja väeni ta ei ulatunud. Kõik teised seisused - rüütlite-feodaalide, vaimulike ja ka linnaelanike seisus pidasid talupoegi endast madalamaks, rumalamaks, inetumaks, robustsemaks. Läbi keskaja naerdakse talupoega ja peetakse tema käest väega võtmist, petmist ja halastamatut suhtumist normiks.

Talupeg kaitseb end irvitades omakorda upsaka härrasrahva, kõlvatu vaimuliku ja ahne ning kitsi kaupmehe üle. Talupojad olid uhked oma seisuse üle. See ilmneb selgesti mitmete talupoegade ülestõusude ajal kui kostab ikka ja jälle: “Kui Aadam kündis ja Eeva ketras, kes olid siis aadlikud”. Talupojad on kindlad, et ainult nemad teevad kõige tõsisemat ja õigemat aga ka ausamat tööd, sest toidavad ka kõiki teisi ning need teised ei saa nendeta läbi. Kuid talupojad olid ka õigete kristlastena kirikuskäijad, kus nad pidevalt kuulsid kinnitust, et seisused on jumala loodud ja igaüks peab oma koha, õiguste ja varandusega siinpoolses elus rahul olema ja mitte mujale tahtma.
Tavapärases külaelus ja kündja talupoja südames ei olnud kangelaslikke sõjalisi mudeleid. Põhireegel oli - ei mingeid uuendusi ja parandusi, igaüks tehku nii nagu esivanemad õpetasid, jäägu oma liistude juurde ja olgu just seal õnnelik. Mis puutub raamatuharidusse, siis sellest oli talupojaseisus kõige kaugemal. Kuigi sellest seisusest võis ja sattuski terve hulk poisse kloostritesse ja muutes seisust sai õpetatuks ning mõnikord ka sotsiaalse või ka poliitilise positsiooni, jäi talupoeg sotuks vaid maa ja vilja- ning loomakasvatusega. Samas aga näiteks tundsid germaani ja skandinaavia talupojad ja ka meie esivanemad ruunimärke, oskasid neid lugeda ja kasutasid taluelus kaitsvate maagiliste märkidena.

Talupojapsühholoogia kujunemisega seoses oleks kasulik põhjalikumalt meelde tuletada eestlaste talukultuuri ja talupoja tavaelu põhimõtteid. On need ju peegeldumas meie mahukas folkloorimaterjalis. Kõigepealt tuleb rõhutada muistsete soome-ugrilaste elu üldprintsiipi - kuidas sina metsale, nii mets sinule. Metsas elavale, puukultuuri rajanud inimesele, kes tundis end võrdväärse osana loodusest, kes pidas puid ja loomi oma vendadeks ja Metsaisa kui mitte isaks siis vähemalt ristiisaks, poleks iialgi pähe tulnud seada end äkki loodusest kõrgemale, trügida "looduse kuningaks", nõuda täielikku endale alistumist, saada vaid ande kõigelt ümbritsevalt, ise midagi vastu andmata. See mõtteviis oleks tundunud talle absurdne, tundis ta ju loodusseadusi, tundis kõiki seoseid looduses. Meie esivanemate eesmärgiks oli elada rahus ja heas läbisaamises metsa-, vee- ja maajumalatega, keda nad respekteerisid ja kelle käskude (s.t. loodusseaduste) vastu nad ise püüdsid mitte eksida. Elu kulgemise dikteeris mitte inimene, vaid loodus. Inimene kohanes ja võttis looduse seadused omaks. Nende vastu eksimine tõi kaasa otsese häda, õnnetuse ja viletsuse inimesele, mitte loodusele. Sel ajal oli loodus veel kõikvõimas, ta parandas suhteliselt kiiresti inimese löödud haavad ja eluvanker veeres edasi, muljudes mõistmatud peremehetsejad enda alla. See kõik oli talletatud paljude põlvkondade jooksul inimmällu, see oli Seadus.