Infoteadus on seotud sotsiaalteadustega, kuna ta on keskendunud uuringutele inimestevahelise kommunikatsiooni kontekstis.

Kuigi paljud uuringud (Belkin, 1978, Ingwersen, 1992, Neill, 1992, Warner, 1990, Wersig, 1992, Wilson, 1994) viitavad infoteadusele kui sotsiaalteadusele, ei ole infoteaduse sotsiaalteadustele omased tunnused või seosed sotsiaalteadustega väga selgelt välja toodud. Näikse uskuvat, et see on ilmselge, et infoteadus kuulub sotsiaalteaduste valdkonda.

Warner (1990) väidab, et seda tõendab asjaolu, et infoteaduse uurimisvaldkond on sotsiaalne ja mitte looduslik. Infoedastus toimub indiviidide vahel või sotsiaalselt konstrueeritud infosüsteemidega sotsiaalses raamistikus. Kui sotsiaalteaduslikele uuringutele on tüüpiline uurida interaktsiooni indiviidide ja inimeste gruppide vahel, ning kui me defineerime infoteaduse huvifenomeni lähtuvalt Belkini, Ingwerseni, Warneri ja Wilsoni käsitlustest kui indiviidide kommunikatiivse interaktsiooni üksteisega, tekstidega semiootika laias tähenduses (Belkin ja Robers, 1976) ja süsteemidega, mis sisaldavad tekste ja nende surrogaate, siis järelikult on raamatukogu- ja infoteadus sotsiaalteadus (Vakkari, 1994, lk.17).

Infoteadus on tihedalt seotud kommunikatsiooniteadusega. Paljud uurijad, kes peavad infoteadust sotsiaalteaduseks seostavad teda kommunikatsiooniteadustega (Borgman ja Schement, 1990). Peamiseks argumendiks on see, et mõlemad keskenduvad inimestevahelisele kommunikatsioonile. Nii infoteaduses kui kommunikatsiooniteaduses kasutatakse ühiseid uurimismeetodeid, lähtutakse ühistest põhiteooriatest nagu üldine süsteemiteooria, informatsiooniteooria jne. Nende kahe valdkonna teadusuuringuteks kasutatakse ühiseid mudeleid - uurimisvaldkondade osalise kattumise mudeleid, ühisteooria mudeleid, teemade lõikumismudelit jne.

Ingwersen (1992) leiab, et üheks infoteaduse trendiks on just tema lähenemine kommunikatsiooniteadustele. See seos süvenes 1980ndatel aastatel kui keskenduti kasutajale orienteeritud ja kognitiivsetele uuringutele. Selle trendi mõjul ühinesid 1980ndatel aastatel mõned kommunikatsiooni ning raamatukogu- ja infoteaduse koolid eelkõige Ameerika Ühendriikides. Sellist eeskuju järgis ka Vilniuse Ülikooli infoteaduste osakond. Euroopa näidetena võiks tuua Manchesteri Metropoli Ülikooli Info ja Kommunikatsiooniosakonna. Ka Saracevic (1992) rõhutab infoteaduse ja kommunikatsiooniteaduste ühishuve inimkommunikatsiooni uurimisel. Ta rõhutab, et informatsiooni kui fenomeni ja kommunikatsiooni kui protsessi tuleb koos uurida (Vakkari, 1994, lk. 17-18).

Rubeni (1990, 1992) käsitluse kohaselt võib raamatukogu ja infoteenindusega tegelevaid institutsioone vaadelda funktsionaalselt kui ühte osa kommunikatsiooni institutsioonidest. Ruben (1992) leiab, et kommunikatsiooniteooria tähelepanukeskmes on tähenduste konstrueerimine ja inimese käitumine vastavalt teate või informatsiooni olemusele. Infoteadusele on omane keskendumine infoedastusele, mis kaasab teenused, süsteemid, institutsioonid, mis soodustavad selle eesmärgi täitmist (Vakkari, 1994, lk. 17-18).