Üldistades koolikultuuri ja kooli efektiivsuse alaseid uuringuid näitavad Bennet ja Harris, et omavahel on seotud koolikultuur, kooli efektiivsus ja võimusuhted koolis (Harris jt 2001). Nende arvates võimaldab just võimusuhete analüüs mõista kaht ülejäänut. Koolikultuuri all mõistavad nad väliste mõjude ja insitutsionaalsete normide vahendamist ühelt poolt ning organisatsiooni eesmärke (purpose), funktsioneerimist ja väärtussüsteeme puudutavaid eeldusi-ootusi (assumptions) teiselt poolt.
Võimusuhted, mis määravad ka organisatsiooni kultuuri muutumise, on vaadeldavad kui suhted kahe aspekti vahel: ressursid (füüsilised, majanduslikud, teadmuselised, normatiivsed) ja nõuded ning täitmine-kuuletumine (compliance; võõrandavad, instrumentaalsed, kognitiivsed, kohustused). (Harris et al 2001: 178-182)

Täitmine võib omada võõrandavat või siis moraalse vastuse, vastutuse (commitment) iseloomu. Organisatsioonid, kus domineerib esimene, võõrandav täitmine, on võistlusliku seadustamisega, teised – kokkulepitud seadustamisega. See viitab teatavale koolikultuuri ja võimu skaalale, kus ühes skaala otsas on individuaalsel võimul ja võistlusel, konkurentsil põhinev koolikultuur, teises aga kokkulepetel ja moraalsel pühendumisel põhinev koolikultuur. Selline vaade haakub Eesti koolide arengukavade põhjal ja hiljem õpetaja-uuringu põhjal kujundatud tüpoloogiaga, kus eristusid konkurentsivõidule orienteeritud, juhtimiskesksed, isiksusekesksed ning tugevate õppiva organisatsiooni tunnustega koolid. (Sarv 2008)