Ajalooliselt on õppemeetodeid liigitatud väga erinevalt. Enne II maailmasõda eristati seletus-, praktika-, töö-, heuristiline-, uurimis-, ja laborimeetodeid (Mahmutov 1981:111). 1930. aastail kaldusid pedagoogid teise äärmusesse: meetodiks hakati lugema toiminguid, teabe (info) edastamise konkreetseid võtteid ja vorme. Nii tekkisid tolle aja kohta uued õppemeetodid: jutustus, vestlus, ettenäitamine, näitlik selgitamine, kooliloeng, ekskursioon ja laboritöö.(Mahmutov 1981:112) Need meetodid muutusid tavapärasteks ja hakati nimetama tavameetoditekas ja nii juhindusid kõik õpetajad kuni 1970. aastateni välja.

Seega ajaloost tulenevalt enne ja pärast 1970. aastat võime tunnetustegevuse iseloomu järgi meetodid jagada tavaõppmeetoditeks ja probleemõppemeetoditeks, mis kujutab endast üld- ja binaarmeetodite orgaanilist seost. (Mahmutov 1981: 112-114):

1) Tavameetodite süsteemis on määratletavad üksnes õpetaja ja õpilaste tegevuste väliste tunnuste kaudu ja neid liigitatakse teadmiste allika ehk info edastamise viisi järgi (jutustus, vestlus, praktiline tegevus jne) (Mahmutov 1981: 112-113):

• Sõnalised meetodid (jutustus, loeng, vestlus, raamatulugemine, küsimused-vastused jne) Õppijad omandavad teadmisi õpetaja sõna vahendusel. Õpetaja annab edasi õppeinfot ja suunab selle omandamist.
• Näitlikud meetodid st meelelisele tajule tuginevad (demonstratsioon, illustratsioon, ekskursioon, piltide, tabelite, filmide näitamine). Õppetöö näitlikustamisel kasutatakse erinevaid näitlikke õppevahendeid.
• Audiovisuaalsed meetodid (sõnaliste ja näitlike meetodite ühendamine)
• Praktilised meetodid (harjutused, katsetamine, laboratoorsed tööd jne). Kirjalik harjutamine, katsetamine jms

Tavameetodite puuduseks peetakse asjaolu, et need ei peegelda õppija tunnetuse iseloomu vaid kajastavad ainult tegevuse välist külge: loeb, kirjutab, jutustab jne (Mahmutov 1981: 113).