lk 2

 

2) Üldmeetodite süsteem. Õppemeetodite tunnetusliku olemuse avamisele hakkasid 1970-ndate aastate keskel tähelepanu pöörama I. Lerner ja M. Skatkin, kes on liigitanud meetodid järgnevalt - nn „didaktiliste meetodite süsteem" (Mahmutov 1989: 113):

  • Illustreeritud seletuse meetod (ehk info-reproduktiivne)
  • Reproduktiivne meetod
  • Probleemesituse meetod
  • Osalise otsingu meetod ehk heuristiline meetod
  • Uurimismeetod

Probleemõppe üldmeetodid peegeldavad õpetaja erisugust tegevust, õpetaja kas esitab ja seletab uut materjali, laseb õpilastel iseseisvalt õppida või leiab võimalusi nende mõlema liigi ühendamiseks. Üldmeetodite hierarhia põhineb õpetaja kahe põhiülesande (Mahmutov 1981: 119):

  • uute teadmiste esitamise ja seletamise ning
  • iseseisva õppimise korraldamise... erisugusel põimingul.

Probleemõppe üldmeetodid

1. Monoloogimeetod

2. Arutlusmeetod

3. Dialoogimeetod

4. Heuristilise vestluse meetod

5. Uurimismeetod

6. Algoritmmeetod

7. Programmülesannete meetod
 
Tabelis esitatud meetoditest esimesest kuni kuuenda meetodini toimub probleemsuse kasv.
 
Monoloogimeetodi puhul seletab õpetaja ise uusi nähtusi ja fakte, esitab õppijatele probleemselt teaduse valmisjäreldusi. Seejuures püstitab ta ise probleemi ja lahendab ka selle. Seda meetodit on otstarbekas kasutada siis, kui aega on vähe, õppematerjal on keeruline ja õppijatel puuduvad probleemide lahendamise vilumused. Monoloogesitusega ei kasvatata vajalikul määral õpilaste iseseisvat mõtlemist, kuigi nad omandavad teadmisi teadlikult ja aktiivselt ja neid valmistatakse ette tunnetusliku iseseisvuse kõrgemale tasemele jõudmiseks, st selles seisneb selle meetodi väärtus. (Kõverjalg 1995: 16 - 17)

Arutlusmeetodi puhul toimub õpetaja seletus õpilastele küsimuste esitamise kaudu; õpetaja püüab õppijaid suunata mõtlema, küsimuste kaudu esitatud probleeme lahendama, kuid annab küsimustele tavaliselt ka ise vastuse (Kõverjalg 1995: 17).

Dialoogimeetodi puhul loob õpetaja probleemsituatsioone ja lahendab neid õppijate abiga, suunates õppijaid probleeme püstitama, oletusi tegema ja neid tõestama (Kõverjalg 1995: 17).

Heuristilise (otsingulise) õppemeetodi olemus seisneb selles, et uusi seoseid nähtuste vahel, seaduspärasusi jne ei avasta mitte õpetaja koos õppijatega, vaid seda teevad õppijad ise õpetaja suunamisel (Kõverjalg 1995: 17).

Uurimismeetodi puhul läheneb õppetunnetus struktuurselt teaduslikule tunnetusele (tunnetustegevuslikult kõrgeim vorm). Sel juhul koguvad õppijad ise fakte katsete, vaatluste ja kirjanduse läbitöötamise teel, analüüsivad, kirjeldavad ja seletavad saadud tulemusi ning teevad nendest vajalikke järeldusi. Õppijate arutluse käiku ja järelduste õigsust kontrollib ja hindab õpetaja vestluse või uurimistöö tulemuste suulise või kirjaliku esituse alusel (Kõverjalg 1995: 17)

Algoritmimeetod - toimingu sooritamise, kindlaks määratud järjekord.

Peamised tunnused:

  • Õpetaja tegevuses:
    • õppijate õpitegevuse korraldamine toimingute ettenäitamise või nende sooritamise algoritmi etteandmise alusel;
    • ülesande andmine õppijatele õpitava toimingu sooritamise algoritmi iseseisvaks koostamiseks.
  • Õppijate tegevuses:
    • tegutsemine ettenäitamise või etteantud algoritmi järgi;
    • algoritmi (tehnoloogia-, juhendus-, jne kaardi, ülesande lahenduskäigu jne) iseseisev koostamine.

Programmülesannete meetodi puhul antakse õppematerjal õppijatele osade kaupa. Väga oluline on tagasiside.

Peamised tunnused:

  • Õpetaja tegevuses: õppematerjali jaotamine sammudeks ning igale "portsionile" kontrollküsimuste ja ülesannete püstitamine õppijate iseseisva tegutsemise ja tagasisideme saamiseks;
  • Õppijate tegevuses: tegutsemine etteantud programmi (info→tagasiside→täiendav info→jne) alusel.
« Eelmine | Järgmine »

Teooriaõppetund/Meidi Sirk