ÜLESANNE 4. Eelnevalt said mõtiskleda enda klassi (meeskonna) ning selle liikmete koostööoskustega seotud vajaduste üle. Mõtle nüüd erinevas vanuses õpilaste peale ning loo hüpoteese, mis võivad neile raskusi valmistada just koostööga seotud situatsioonides:

• Mis valmistab algklassilastele raskusi koostöösituatsioonides?
• Milliseid väljakutseid koostöös võib esineda põhikooliõpilastel?
• Aga keskkoolinoortel ja täiskasvanutel?

Lugemist jätkates saad võrrelda oma tähelepanekuid sellega, kuidas on uurijad kirjeldanud erinevas vanuses inimeste koostööoskusi.

---

Koostöösoskuste arengulist perspektiivi aitab mõtestada Bailey ja Jones-i (2019) eneseregulatsiooni arengut kirjeldav mudel. Joonisel 2 on välja toodud mudeli kohandatud versioon, kuhu on lisatud ka motivatsiooni komponent. Mudel aitab selgitada seda, kuidas baasilised täidesaatvad funktsioonid (nt pidurdus, tähelepanu, töömälu, paindlikkus) on aluseks kujunevale enesejuhtimise oskusele erinevates valdkondades. Samuti on oluline teadvustada, et enesejuhtimist tuleks õppida ja harjutada väga erinevates situatsioonides (sh nii enda, õppimise kui ka motivatsiooni ja suhete juhtimine grupitöösituatsioonis) ning mitte eeldada, et ühed oskused kanduvad üle automaatselt teistesse situatsioonidesse. Täiskasvanueas on välja kujunenud juba terviklikum nö eneseregulatsiooni tervikoskus, kuid see ei tähenda, et ka täiskasvanueas ei võiks valmistaks enda juhtimine meile erinevates olukordades raskusi. Oleneb see ikka suuresti ka sellest, kui palju on olnud võimalust seda harjutada. Nii näiteks võib juhtuda, et täiskasvanueas ei soovita meeskondades enda töökohal tööd teha, sest varasemast on jäänud sellega seoses vaid ebamugavad kogemused, kus tegutsemise võttis tunnetuslikult rohkem ressurssi, kui seda üksi tehes. Just nende kogemuste talletumist saamegi väga erinevates vanuseastmetes juba koolis nö vahendada, et kasvaks ka soov edaspidi koostöiselt toimetada.  

Joonis 2. Keerukate regulatsiooniga seotud käitumiste kujunemine ajas diferentseerumise ja hierarhilise integratsiooni kaudu.

Lähtudes enesejuhtimise käsitlusest sotsiaalsetes situatsioonides (ingl k social regulation of learning, SoRL; Hadwin, Järvelä, & Miller, 2018) nõuab meeskonnas õpisituatsioonides efektiivne toimetamine nii enda mõtete, tunnete ja motivatsiooni juhtimist (eneseregulatsioon, SRL), kuid ka kaaslaste teadlikku toetamist nende mõtete, tunnete ja motivatsiooni juhtimisel (nimetatud kui kaasregulatsioon, coregulation, CoRL). Sarnast tuge enda juhtimisel kellegi teise toel saab näiteks kirjeldada ka õpetaja-õpilane koostöö suhtes. Sellest võiks kasvada välja nn sotsiaalselt jagatud regulatsioon (socially shared regulation, SSRL), kus õpilased on haaratud koostöiselt ühisesse planeerimise, juhtimise ja õpitegevuse monitoorimise protsessi, kus peegeldatakse seda, mida mõeldakse, tuntakse, kuidas käitutakse ning milline on motivatsioon. Samuti vahetub sellistes koostöisetes situatsioonides nö regulatsiooni kese ehk siis algatajad, tegutsemisele kõrvaltpilgu pakkujad vms on tavaliselt erinevad õpilased vastavalt vajadusele. Sarnast meeskonnas õppimist on tõhusa vormina rõhutanud ka ICAP mudel (Chi & Wylie, 2014), mis toob välja meeskonnas õppimise tõhususe vaid siis, kui toimub sisukas mõttevahetus ning koos luuakse uut nö väärtust.