Ühe raamina koostööoskuste arendamise planeerimisel saab kasutada sotsiaal-emotsionaalsete oskuste valdkonnas levinud SAFE põhimõtteid (Durlak et al., 2011). Akronüüm SAFE tähistab arendavate tegevuste planeerimisel järgnevaid dimensioone:

• süsteemsust ehk omavahel seotud ja koordineeritud järjestikuseid tegevusi, mis viivad oskuste kujunemiseni. Süsteemsuse saavutamiseks on oluline teada, mis võib olla õpilaste jaoks väljakutse. Siin saab kasutada taustateadmisena nii üldiseid arengu printsiipe, hindamisel konkreetseid enesehindamise küsimusi (nt Edu ja Tegu enesehindamise manuaalist koostööoskuste osa) ja/või ülesandeid (vt näiteks HARNO kodulehelt üldpädevuste teste) kui ka viia õpilastega läbi erinevaid koostööd nõudvaid tegevusi, mille raames arutatakse nendega erinevates etappides läbi, mis nende jaoks keerukas oli. Mitmekülgse kaardistuse (hindamise) toel saab välja valida harjutatavad alapädevused ning sealt edasi planeerida õppeprotsessi sisse ülesandeid, mis võimaldavad õpilastel just neid oskusi harjutada ja teadlikult hoida tähelepanu nende jaoks väljakutset pakkuvatel aspektidel. Oluline on pakkuda harjutamiseks kindlasti mitmekülgset kogemust, ise ülesannete andmisel mudeldada olukordade lahendamist ning samuti pakkuda tuge arutamaks läbi keerukusi. Võimalusel planeerida harjutatavate oskuste puhul samm-sammult keerukamaks minemine, kus kõigepealt on õpetaja või siis ülesande tugi veidi suurem ning aja möödudes peavad õpilased ise rohkem vastutust võtma. Oluline on ka siinkohal teadvustada, et koostööoskuste areng ei toimu iseenesest ning selle arengu toetamist tuleb teadlikult planeerida ja tegevusi mitmetes tundides rakendada (Järvelä et al., 2015)
• aktiivsust ehk õppijate kaasatuse ja nö läbi proovimise olulisust, aktiivõppe meetodeid.  Koostööoskuste õpetamisel on oluline pakkuda õpilastele võimalusi ise kogeda erinevaid väljakutseid turvalises keskkonnas ning arutada nendega koos, kuidas ühes või teises olukorras toime tulla. Seetõttu ei ole arendamisel liiga efektiivne see, kui õpilastele lihtsalt rääkida efektiivse grupitöö printsiipidest ning paluda neil seda enda õppimisel näiteks iseseisvalt tunnivälises meeskonnatöös rakendada. Õpilased peaksid saama luua ise plaani enda koostöösokuste arendamiseks ning võimalusel harjutada ka mitmekülgsete, kuid tunnis tehtavate probleemülesannete kaudu erinevate lahendusvõimaluste efektiivsust. Näiteks kui on jõutud selgusele, et õpilaste jaoks on keerukas omavahelisi kokkuleppeid hoida, siis luua õpilastega koos arutades tehtava õppeülesande juurde nipistik (küsimused, infokillud ja strateegiad), mis võimaldaks selle väljakutsega paremini toime tulla ja aitaks õpilastel silme ees hoida, mida nad keerukas olukorras teha saaksid; 
• fookuse seadmist ja hoidmist ehk teadlikku planeerimist, mida soovitakse arendada. Fookuse hoidmise aspektist on oluline õpetajana luua endale plaan koostööoskuste järk-järguliseks arendamiseks keskendudes ühele või paarile konkreetsele oskusele korraga ning sellele tuginevalt planeerida erinevatesse ülesannetesse just neid oskusi arendavaid tegevusi ja väljakutseid õppetöösse. Olulisem on pigem harjutada ühte alaoskust mitmeid kordi, kui see, et võetakse eesmärgiks kõikide koostööga seotud väljakutsete lahendamist ühes tunnis või ühe ülesande raames. Nii ei pruugi arendamine olla tõhus just seetõttu, et nii õpetajal endal kui ka õpilastel on korraga liiga palju infot, mida on tarvis meeles hoida ja see soodustab tegevuste valiku juhuslikkust. Näiteks võib õpetaja Tiidu 6. B klassis olla õpilaste jaoks keerukas tunni ajal meeskonnas probleemülesannete lahendamisel mitte minna üle vestlusele, mis pole õppetööga seotud. See saabki olla õpetaja Tiidu jaoks 6. klassis fookuses, kus ta võtab eesmärgiks toetada õpilastes oskust hoida enda tähelepanu õpitaval ning tunda ära olukordi, kus nad kipuvad muude teemadega tegelema ja luua koostöös õpilastega strateegiaid, kuidas end ülesande lainele tagasi saada. Kõike seda harjutatakse mitmeid kordi tehes tundides sarnase ülesehitusega grupitöid, kuid vahetades grupiliikmeid. 
• eksplitsiitsus ehk nii õpetaja kui ka õpilaste perspektiivist teadlikku oskuste arendamisega tegelemist, kus lisaks ainealastele eesmärkidele sõnastatakse sinna kõrvale ka koostööoskuste arengu eesmärgid ning kus enda tegutsemist teadlikult kõrvalt monitooritakse. Koostööoskused tuuakse selgelt esile, mitte ei tegeleta varjatult, möödaminnes. Just enese mõtlemise ja tegutsemise teadlikku jälgimist ja koostööd soodustavate kohanduste tegemist (nimetatud ka kui metakognitsioon) on koostööoskuste arendamisel rõhutanud ka mitmed selle valdkonna uurimused ning nende pinnalt loodud veebivahendid (nt Järvelä et al., 2015; Lyons et al., 2021).