Lk 2

Teine tüüp koole oli schola interior, mis oli mõeldud nn. annetajate laste jaoks, keda kasvatati kloostri seinte vahel ja kellele oli tulevikus määratud täiendada munkade ridu. Need olid kas munkade poolt talulaste hulgast valitud taibukamad poisid või suursuguste perekondade nooremad võsud, kes tulid kloostrisse "kaasavaraga" nn. oblati ehk Jumalale pühendatud. Püha Emmerami munk Otloh, kes sündis umbes 1010.aasta paiku ja on endast jätnud mitu kirjatööd, teatab uhkusega, et “tähed ja laulmise, mida õpetatakse koos tähtedega, omandasin väga ruttu ja hakkasin iseseisvalt, ilma õpetaja käsuta omandama kirjaoskust.” Kuna ta tegi seda vargsi ja ilma õpetaja näpunäidete ja õpetuseta, harjus ta sulge valesti hoidma, nii et hiljem ei suutnud teda keegi ümber õpetada. Üldine arvamus oli, et Otlohist ei saa kunagi head ümberkirjutajat. Õpetajad pidid aga oma arvamust muutma, kui Otlohile anti koos teiste lastega pihku kirjutustahvel ja ta õppis nii kiiresti ja nii ilusasti kirjutama, et veel “nooruses” s.t. umbes 14 aastasena kirjutas oma kloostri jaoks mitmeid raamatuid ümber, “nii, et oleks peaaegu pimedaks jäänud”.

Sääraste kloostrisse antud laste elu oli üsna troostitu. Karmid ja täpsed ettekirjutused ja karistused sundisid lapsi pidevalt värisema. Nad ei tohtinud hetkekski jääda üksinda. Keelatud oli ka ilma kasvataja juuresolekuta kahekesi jäämine. Isegi kasvataja ja õpetaja ise ei tohtinud oma õpilasega üksi jääda. Isiklikke kontakte kardeti väga. Kogu laste elu pidi pidevalt näha ja kontrollitav olema. Karistused eksimuste eest olid reeglina rängad - iga väiksemagi vallatuse eest olid ettenähtud vitsad. Kui laps korduvalt eksis, seoti ta kinni, jäeti söömata või pandi kartserisse luku taha. Tõsi küll, juba X saj. dokumentides, mainides mitme kloostriabti erilist julmust ja karmust, ei kiideta seda eriti heaks. Peame ju arvestama, et õpetajad ja karistajad olid ise askeedid, või püüdsid vähemalt sääraselt teistele end näidata.

Nende laste kohta võib juba öelda, et neid õpetati kindlasti ladina keeles lugema, kuna kogu järgneva elu pidid nad tegelema liturgiliste raamatutega, aga ka kirjutama, sest paljudest neist said edaspidi käsikirjade ümberkirjutajad. Arvutamisoskus oli neile vajalik, et kloostri majapidamisega toime tulla. Pikaajalise ja tugeva ettevalmistuse said nad teenistuslaulmises. Neid õpetati psalme laulma, teenistuskorda tundma, nende hääli treeniti. See oli kunst, mille valdamiseks olid vajalik pikaajaline õppimine.

Maria Tilk, Tallinna Ülikool 2009