Nimetama peaks veel ühte eripära või oskust, milles mungad eriti osavad olid. See oli nende märgikeel. Mungad, olles andnud vaikimise vande, ei tohtinud suuremal osal ajast kõnelda, pidid aga samal ajal omavahel suhtlema. Nii kujunes keeruline märgisüsteem. Erimärke oli üle saja ja nende abil oli võimalik kõik vajalik ära öelda. Nende hulgas oli toiduainete, rõivaesemete, kloostriasjade, kloostrielanike erinimetusi, aga ka 13 žesti, mis tähendasid mingit ideed või tegevust. Kloostrikordades on sageli ka žestide täpseid kirjeldusi. Näiteks, et paluda leiba, tuli "mõlema käe suur ja nimetissõrm ringikujuliselt kokku viia, sest leib on ümmargune". Kala tähistamiseks piisas käega teha kala liikumise sarnaseid võnkuvaid liigutusi, aga kui taheti öelda "lõhe", siis tuli "tavalisele kalamärgile lisaks asetada rusikas lõua alla tõstes pöidla püsti, mis oli üleoleku märk, sest seda kala söövad tavaliselt selle maailma vägevad". Piima tähistas väikese sõrme lutsimine. Kui taheti öelda "munk", tuli puudutada alusrüü kapuutsi ning sinna juurde, olenevalt, kas jutt oli kloostriõpilasest või täiskasvanust, asetati kas väike sõrm suule, mis tähendas alaealisust, või kaks sõrme südamele, mis tähendas tarkusemärki, st.et täielik haridus on juba saadud. Mõistet "halb" tähistas näo juurde tõstetud harali sõrmedega käsi, mis nagu raisakotka küüned on valmis nägu lõhki rebima. Ja nii edasi.

Tegelikult tähendas ju selle märgikeele kasutamine vaikimisevande murdmist. Vaikimisvande sisu oli ju mõtte vabastamises, et see pöörduks Jumala teenimisele. Mungad võtsid aga selle keele omaks ja kasutasid seda innukalt. Märgikeel oli neile vahelduseks ja lõbustas neid ilmselt palju enam kui tavaline keel. Üks XII saj. Clunyd külastanud aadlik kirjeldab munkade omavahelist tumma suhtlemist kui naljakat ja sellele seisusele vääritut ” näitlejate ja narridega teatrit”.

Vaikimistõotuse andnud munkade märgikeel: