Laste kombekus ja kuuletumine oli väga oluline ja tavaliselt olid mungad säärase koolituse üle uhked.
Ülesanne: tutvu kloostri põhikirjaga (Kloostri põhikiri) ja kuula selle audioesitlust .

Näiteks kirjutab Eckehard kuningas Konradi Saint-Galleni kloostri külastust 911.a kirjeldades, et kloostriõpilased võtsid valitsejat rongkäiguga ja lauluga vastu. See meeldis valitsejale ja ta käskis söögiruumi põrandale laiali puistata õunu ning oli meeldivalt õllatunud, et poisid ei trüginud ega rabelenud neid üles korjates, vaid arvestasid omavahelist hierarhiat ja käitusid väärikalt ja tasaselt. Veelgi enam üllatus valitseja, kui ta kutsus enda ette kloostrieine ajal pühakirja lugenud poisid ja pani igaühe suhu kuldmündi, üks poistest aga sülitas selle välja. “Kui ellu jääb, saab tast hea munk” oli kuningas sellepeale kostnud.

Kui Karl Suure ajal taas elluäratatud haridus ei saanud ilma kompromissideta antiikautorite tundmise ja lugemise suhtes, siis nüüd, kloostriabtide suuremast või vähemast jumalakartlikkusest ja karmusest olenevalt tekkis jälle oht kaotada antiikautorite teadmised, kuna paljud kloostrijuhid pidasid neid enam kasvandike moraali laostavateks kui neile hea ladina keele kõnelemist ja kirjutamist õpetavateks. Paljudes abtide elulugudes seostatakse antiikautorite lugemist kõlvatu eluga ja vaid Pühakirjale pühendumine võis patustajad kombluse ja askeetliku elu rüppe tuua. Samas aga kirjeldatakse üksikute väljapaistvate abtide pingsaid õpinguid, nende head antiikautorite tundmist aga ka kõrgeid nõudmisi oma õpilastele, mille tulemusena mitmed kloostrikoolid said tuntuks ja ületasid tasemelt teisi tavalisi kloostrikoole. Paradoksina olid samal ajal siiski just vaimulikud need, kes kõige paremini tundsid antiikfilosoofiat ja -teadusi, nende õpetamine põhines samuti seitsmel vabal kunstil.

Juba vaadeldaval perioodil olid paljudes piiskopilinnades ka väljapaistvad piiskopikoolid. Sääraste koolide õpilased olid samuti väga erinevad. Üldse olenes selle aja saavutatav seisund esmalt isiklikest võimetest, püsivusest, kuulekusest, suurest töökusest ja alles siis suursugusest pärinemisest, ehkki kui viimane oli olemas, võis see loomulikult aidata vaimuliku karjääriredelil. Suursuguste õpilaste elu oli kahtlemata tunduvalt lahedam, nad elasid tavaliselt linnas ning kasutasid jõudeajal oma sünniprivileege. Vaesed üliõpilased, kes said piiskopilt toetust, elasid tavaliselt piiskopi alluvusse kuuluvates paikades. Sääraste kõrgemate koolide õpilaste hulka kuulusid ka nooremapoolsed õppimishuvilised vaimulikud, kes liikusid ühest piiskopikoolist teise ja otsisid parimaid lektoreid, et saada lisateadmisi mingis neid eriti huvitavas aines.