10 aastaselt saadeti poiss kodust ära, mõne silmapaistva ja tunnustatud ning üldiselt austatud rüütli aga veel tavalisemalt isa senjööri lossi, näidates seega oma truudust (isa truudusetuse korral oli poeg pantvangina senjööri käes), kus poisike alustas oma rüütliks saamist paažina teenides. Ka võis isa saata poisi kas oma hea sõbra või sugulase juurde, kellele võis poisi kasvatamise usaldada. Säärane usaldus oli igale rüütlile suureks auks. Kuna kasvandik võttis eeskuju eelkõige otseselt oma kasvatajalt ja peremehelt, sundis see ka rüütlit-kasvatajat end hoolikalt kontrollima, et olla noorukile õilsuse, õigluse, tagasihoidlikkuse, mehisuse ja ka sõjalise osavuse eeskujuks. Kasvataja mitte ainult ei kasvatanud rüütlinoorukit oma majas, vaid ka hiljem, kui too oli juba rüütliks löödud, jälgis oma hoolealuse edusamme, andis nõu ja toetas raskel hetkel, ühesõnaga oli talle teiseks isaks.

Seega oli 10 aastane poisike nüüd praktiliselt üksi ja ise enda eest väljas. Isanda lossis teenis reeglina korraga mitmeid paaže, mõned vanemad, mõned nooremad. Sellega tekkis kohe konkurents aga samas oli poistel kergem üsna karmi praktilist õpetust läbida, olid nad ju enam-vähem üheealised ja parimad sõbrad ja mängukaaslased leiti just sellest seltskonnast. Lisaks kasvasid paažidega koos ka peremehe pojad. Paažidena jätkusid poiste igapäevased treeningud. Nad vehklesid, ratsutasid, ujusid, jooksid, võitlesid üksteisega. Tavaliselt tehti seda kogenud sõjamehe-õpetaja valve all. Ka oli paažidel lossi igapäevaelus küllalt palju tööd. Nad olid tegelikult oma isanda teenrid. Hiljem sageli ülbed ja upsakad, haiglaselt tundlikud oma seisusliku uhkuse suhtes, ei pidanud rüütlid paažiaega kunagi alandavaks teenriajaks. See teenimine oli tänuavaldus isandale, peremehele, õpetajale. Nad olidki just peremehe teenrid - puhastasid ta riideid ja relvi, neid õpetati üsna keerulist turvisemundrit kõigi detailidega ja õiges järjekorras isandale selga aitama ja seljast võtma.

Peale isanda isiklike ruumide ja tema riietuse olid poiste hoole all ka tema hobused. Poisid pidid tallis hobuseid puhastama, oskama neid kiiresti saduldada, tundma kõiki lahingus vajalikke võtteid. Nad pidid õppima hobuseid ratsastama, raskes turvises pikki maid jooksma, oda ja mõõka osavalt käsitlema, puust rüütliga võitlema. Relvakandjad, vanemad teenrid õpetasid, näitasid... Kõik nad olid vaid sõjamehed, rohkem või vähem nalja- ja pilkehimulised, toored, kannatamatud. Poisikestele oli kõik see ka oluliseks elukooliks.