Kuid poisid õppisid tundma ka leebemat elupoolt, mis nende poolmuinasjutulisse maailma hulga uusi impulsse lisas. Kord oli niisugune, et kui paažil olid kõik peremehega seotud ülesanded täidetud, pidi ta minema lossi naistepoolele ja olema seal perenaise käsutuses. Naistepoolel õpetati poistele kombeid, lugemist-kirjutamist, luuletamist, mõnel muusikariistal mängimist, seltskondlikke tantse, galantset käitumist naistega. Kõigepealt aga nõuti paažilt kiirust, osavust, täpsust, graatsilist liikumist, vastuvaidlematut allumist. Õige paaž luges oma isanda või emanda soovi tema silmadest. Naistepoolel hoolitseti ka poiste hingehariduse eest. Tavaliselt üks vanemaid ja auväärsemaid daame, hiljem lossi vaimulik õpetas poistele usuõpetust. Neid õpetati suhtuma täieliku andumusega kõikidesse pühadesse asjadesse - jumalapiltidesse, pühadesse reliikviatesse ja üldse kirikusse ning vaimulikuseisusesse. Siit said nad sageli ka oma teadmised esmaabi ja mitmesuguste maarohtude kasutamise kohta. Peamine oli aga noorukite tutvustamine kurtuaasse elu ja tervet rüütliideaali läbiva daamide austamisega. Juba paažidena olid poisid tavaliselt innukad ja hardunud platoonilised daamiaustajad, valides oma imetlemiseobjektiks kellegi kohalikust naisperest. Loomulikult andis kõik see veel enam hoogu nooruki püüdlustele saada kord rüütlimõõk ja kannused.

Paažiaeg kestis tavaliselt 15-16 aasta vanuseni. Loomulikult ootas iga poiss kannatamatult järgmisesse astmesse tõstmist. Tuli aeg ja isand nimetas nad oma relvakandjateks.

See toimus tavaliselt pidulikult, teatati ka poisi vanematele, korraldati pidusööming, turniir jne. Noor aadlik võis relvakandjaks saada juba alates 14. eluaastast. Sellest hetkest oli nooruk rüütlile lähemal, tohtis vestlustest osa võtta, pidi aga kõikide lossis viibivate daamide ja rüütlite suhtes üles näitama austust, lugupidamist ja teenistusvalmidust. Nüüd hinnati relvakandjat lossi tubades viisakuse, graatsilise ja kiire liikumise, osavuse, teravmeelsuse, armastusväärsuse, tantsu- ja lauluoskuse järgi, väljaspool lossi aga ratsutamise, relvakäsitsemise, mehisuse, tugevuse ja vastupidavuse järgi. Ning kõikjal pidi noor aadlik kõrgel hoidma oma vapiau.