Lk 4

Relvakandjad pidid olema head hobustetundjad. Nad igaüks vastutasid rea peremehe hobuste eest, ravisid neid, õpetasid neile lahingrivi, harjutasid võitlusvõtetega ning samal ajal õpetasid ka nooremaid relvakandjaid ja paaže hobuste eest hoolt kandma. See töölõik oli igas rüütlilossis väga oluline, kuna rüütlid liikusid ja võitlesid alati hobustel, ning lahingus oli hea lahingratsu väga tähtis.

Relvakandjad olid jätkuvalt abiks patrooni riietamise juures, harjusid turvise selgaaitamisega, kinniste kiire avamise ja sulgemisega, jälgisid kaitserüü alatist korrasolekut. Kui rüütel astus kirikusse või sõitis lossi treppi, pidid relvakandjad koheselt võtma talt kiivri ja relvad.

Noormeeste treeningud jätkusid. Relvakandja pidi õppima täies lahingvarustuses ilma ratsmete abita hobuse selga hüppama, ühe vasaralöögiga suure kivi purustama; vaid käega lakast ja teisega sadulast kinni hoides üle hobuse hüppama; ronima ainult käte abil ükskõik kui kõrge redeli otsa, tantsima turvises terve õhtu. Viimane nõue mitte ainult süvendas etiketitundmist vaid arendas ka kordinatsioonitunnet. Ilmselt tantsisid turvistes ka paažid, sest meie päevini on säilunud arvukalt teismeliste aga isegi ka 7-8 aastaste poiste mõõtu turvised.

Relvakandjad osalesid juba tõelistes lahingutes ja jahikäikudel, pidid olema valmis tõsiseks ja tõeliseks võitluseks. Lahingus saatsid relvakandjad oma patrooni, olles pidevalt tema selja taga, jälgides teraselt lahingu käiku. Nad tormasid peremehele kohe appi, kui see näiteks sadulast löödi. Lahingus õppis relvakandja võitlusvõtteid, harjus lahingu käiguga ning pikkade sõjaretkete raskusega. Rahuajal olid relvakandjad lossis ka sisevalveks. Nende kohuseks oli igal õhtul kõik lossi ruumid ja väravad üle kontrollida. Relvakandjate jaoks korraldati lossis ka turniire. Need olid prooviturniirid kergemate ja vähemohtlike relvadega.

Noore aadliku kasvatamine ja õpetamine võõras perekonnas oli tavaliselt küllalt karm ja erapooletu. Nooruk võis arvestada vaid iseenda võimete ja jõuga. Poegade mujal kasvatamise komme rajaneski sellel arusaamal, et üksi ja kodust kaugel saavad poisid rangema, karmima ja sõjamehele kohasema ettevalmistuse kui kodus, kus lapsevanem oma isaarmastuses võis vahel mõnele üleastumisele läbi sõrmede vaadata ning ei kasutatud nii karme abinõusid nagu seda tavatses teha võõras õpetaja.

Lõpuks, kui noor aadlik oli oma relvakandjaaja ära teeninud ja tema patroon oli temaga rahul, palus relvakandja endale rüütliau. Patroon määras kindlaks piduliku pühitsemise aja.

Maria Tilk, Tallinna Ülikool 2009