Rüütliks valmistuja relvakandja ehk noviits pühendus ettevalmistustele. Enne pühitsemist pidi ta mitu päeva paastuma ja pattu kahetsema. Päev enne pühitsemist, peale pihti ja armulauda, riietus noviits lumivalgesse linasesse ülikonda, mis sümboliseeris puhtust. Seejärel juhatati ta kirikusse, kus ta pidi selles riietuses kogu öö palvetama ja oma tulevase elu suurte ülesannete üle mõtisklema. Koidikul tulid talle järele vanad rüütlid - tema usaldusmehed, kes pidid saatma teda ka pühitsemise tseremoonial. Rüütlid juhtisid noviitsi sauna. Kui noormees oli peale pesemist (see oli ka rituaalne puhastumine) sealt väljunud, riputasid rüütlid noviitsile mõõga kaela ja panid ta rituaalsesse voodisse ja katsid ta valge (mõnikord ka musta) villase palakaga, märgiks, et noormees matab maha kõik maailma pahed ehk sureb sellisena ja ärkab uude puhtasse ellu. Seejärel juhatati noviits kirikusse, kuhu teda saatsid kõik tseremooniale palutud külalised. Kirikus õnnistas preester tulevase rüütli mõõga. Kirikust viisid usaldusmehed noormehe paraadriietusse riietuma. Talle pandi selga rüütliturvise alusriided - rikkaliku kaunistusega õhuke särk ja tepitud pihtkuub, kerge rinnaturvis ja peale pikk pidulik lillede ja vapimärkidega kaunistatud mantel. Selles paraadriietuses viidi pühitsetav paika, kus rüütlikslöömine pidi toimuma. Tavaliselt oli see käik eriti pidulik: löödi trumme ja puhuti pasunaid. Sõbrad-rüütlid kandsid noormehe ees tema täielikku lahinguvarustust. Kohapeal riietati noviits täielikku turvisesse, ainult kiiver, kindad, kannused ja relvad anti hiljem.

Jumalateenistust kuulates tohtis pühitsetav seista altarile kõige lähemal, isegi lähemal kui rüütlikslööja-patroon. Seejärel toodi sisse rüütliseaduste kogu, mis ka ette loeti. Nüüd andis põlvitav noormees vande täita kõiki rüütliseadusi. See oli rüütlivanne. Seejärel võttis valitseja või senjoor mõõga ja lõi sellega kolm korda pühitsetava õlale ning andis talle kolmekordse rituaalse suudluse. See oli viimane mõõgalöök, mida rüütel ei pareerinud. Kõik järgevad mõõgalöögid nõudsid vastamist. Pühitsetav tõusis püsti rüütlina. Usaldusmehed kinnitasid talle kõigepealt kuldsed kannused kui rüütliväärikuse tunnuse (kannuseid tohtisid kanda ainult pühitsetud rüütlid) ning edasi kogu relvastuse, selgutades iga eseme rituaalset tähendust. Nii anti vastpühitsetule kiiver, kindad, mõõk, sõjanui, kilp jne. Kui rüütel oli täielikus lahingvarustuses, astus ta kirikust välja. Tema ette juhiti paraadratsu. Rüütel pidi ilma ühegi komistuseta, kergelt ratsu selga hüppama ja linna peaväljakul auringi tegema, kus rahvas teda tervitas. Oli ju ka linnaelanikkond endale uue tugeva kaitsja saanud, vähemalt nii usuti. Vahel sidus uuele rüütlile pühitsemisel suled või salli kiivri külge valitseja abikaasa isiklikult. See oli eriti suur au. Igal juhul oli vastpühitsetud rüütel sel päeval kõigi, eriti daamide tähelepanu keskpunktis. Teinud auringi linnas, tuli rüütel lossi tagasi, kus tema auks korraldati suur pidusööming. Säärane oli rüütliks löömise tseremoonia rahuajal. Nüüdsest olid rüütli põhitunnusteks tema mõõk ja ratsu.