TLÜ elutee, heaolu ja avatud ühiskonna uuringute tippkeskus panustab avatud ühiskonna ja valitsemise fookusvaldkonna teadustegevusse, sh doktoriõppesse, lõimides erinevaid teadussuundi, kaasates rahvusvahelist tipptasemel teaduskompetentsi ja toetades kõrgetasemeliste interdistsiplinaarsete teadusprojektide algatamist ja läbiviimist, mis hõlmavad endas eluteede uurimist koostöös sotsioloogide, demograafide ja riigiteadlastega (perspektiivis ka terviseteaduse, sotsiaaltöö, psühholoogia, kasvatusteadused).

Kavandatava koostöö fookuses on erinevate põlvkondade ja sotsiaalsete rühmade (sugu, põlisus, rahvus, tervislik seisund, sotsiaalne staatus, haridus) eluteede kujunemine, arvestades institutsionaalset ja sotsiaalset konteksti ning ühiskondade arengu rajasõltuvust. Tippkeskuse koostöö raames keskendutakse nii erinevatele elutee etappidele (noorus, keskiga, vanaduspõlv) kui ka eluvaldkondadele (pereelu, õpingud, töötee jne.).

TEHA eesmärkide saavutamiseks kutsutakse tippteadlasi Euroopast ja kogu maailmast viima läbi metoodikaalaseid meistriklasse, mis annavad teadlastele ja doktorantidele võimaluse omandada uusi metoodikaid ning saada spetsiifilist konsultatasiooni, vahetada kogemusi ja luua uusi koostöövõimalusi. 

Ülikoolivälise rahastuse taotlemise suurendamiseks ja edukuse tõstmiseks korraldab TEHA ühiseid projektikirjutamislaagreid, et algatada ülikoolivälise rahastusega interdistsiplinaarseid projekte.

Tippkeskuse üheks oluliseks eesmärgiks on elutee-, heaolu- ja demokraatia toimimise uuringuteks olulise teadustaristu loomine ja haldamine. Selleks luuakse süsteemne lähenemine projektide raames läbiviidavate kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete uuringute andmete talletamiseks.

Lisaks korraldab TEHA teadusseminare ja konverentse tõstmaks teadlikkus TEHA uurimissuundades käimasolevatest projektidest ning loomaks võimalusi kokkupuutepunktide leidmiseks ja valdkondadevahelise koostöö edendamiseks.

TEHA jätkab varasema Interdistsiplinaarsete eluteeuuringute tippkeskuse (IET) tööd.

TLÜ elutee, heaolu ja avatud ühiskonna uuringute tippkeskuse nõukogu:

Eluteed institutsionaalses raamistikus

Viimastel kümnenditel on eluteeuuringud üha enam keskendunud sotsiaalse struktuuri ja inimeste elutee vastastikuse mõju analüüsimisele. Kui varasemates uuringutes käsitleti sotsiaalset struktuuri kui inimese otsest arengukeskkonda (näiteks perekond, kool, töökoht), siis üha rohkem uuringuid vaatleb, kuidas laiem riigi ja majanduse institutsionaalne ülesehitus ning muutused institutsioonide toimimises mõjutavad inimeste eluteed. Antud uuringusuuna raames analüüsitakse inimeste eluteed võrreldes nii erinevaid riike kui ka ajaperioode, pöörates erilist tähelepanu ilmnevale ebavõrdsusele (haridusgrupid, ametigrupid, vanusgrupid). Elutee erinevate komponentide seotuse uurimisel kasutatakse agentsuse kontseptsiooni, mis rõhutab  inimeste aktiivset rolli oma elutee kujundamisel. See  seostub omakorda eluteel ilmneva kumulatiivse edu ja ebaedu kontseptsiooniga, st inimese eluteel kipub nii edu kui ka ebaedu kumuleeruma. Seotud elude kontseptsioon rõhutab, et inimeste vahel on sotsiaalsed sidemed (sugulussidemed, sõprussidemed, peresidemed, töökaaslaste vahelised sidemed jne.), kusjuures just selle lähema ümbruskonna kaudu tajuvad inimesed toimuvaid makrostrukturaalseid muutusi.

Elutee uuringute põhitähelepanu all on haridusteed, elukestvas õppes osalemine, töökarjäär ja sotsiaalne mobiilsus, aga ka erinevate elutee komponentide omavaheline seotus. Suuremat tähelepanu pööratakse elutee erinevate komponentide (haridustee, töökarjäär, heaolu, pereelu, tervisekäitumine, poliitiline osalus jt.) omavahelisele seotusele  ning institutsioonide toimimises toimunud muutuste mõju nendele seosele. Kavas on alustada Eesti noorte longituuduuringut, kus kasutatakse segadisaini ja andmeallikana ka erinevate registrite andmeid. 

Rahvastiku-uuringud

Rahvastikumuutused esitavad nüüdisaja ühiskondadele mitmeid tõsiseid väljakutseid. Klassikalise demograafilise teooria kohaselt oleks rahvastikusüsteem pidanud arenenud riikides olema jõudnud uude tasakaaluseisundisse, kuid reaalsuses ollakse sellest kaugel. Rahvastikuprognoosid näitavad, et madala sündimuse ja pikeneva eluea praegune kombinatsioon ei pruugi olla pikemas vaates kestlik. Kui uued põlvkonnad on eelnevatest veerandi, kolmandiku või rohkemagi võrra väiksemad, käivitub muutuste ahel, mida ühiskond tunneb süveneva inimeste nappusena paljudel elualadel ja suureneva survena heaolusüsteemile.

ÜTI tippkeskusega seotud rahvastiku-uuringutel on kaks fookust. Esiteks on tähelepanu all sündimus ja selle vahetuks raamiks olevad peremuutused. Teiseks käsitletakse rahvastiku vananemisega seonduvaid teemasid, täpsemalt vanemaealiste tervist ja heaolu ning pensionivõttu. Mõlema valdkonna käsitlust ühendab arusaam, et tegemist on eluteeprotsessidega, mida suunavad inimeste otsused ühiskonna majanduslikus, institutsionaalses ja kultuurilises kontekstis. Mõlemas valdkonnas on uuritakse individuaalsete ja kontekstuaalsete tegurite seost käsitlusaluste protsessidega, mis varasemates töödes, sh ÜTI interdistiplinaarsete eluteetippkeskuse on vähem käsitlust leidnud. Samuti on kavas analüüsida mõlemas valdkonnas rakendatavate poliitikameetmete toimet.

Teoreetiliseks lähtekohaks on erinevad käsitlused, mis on end nüüdisaegsete rahvastikumuutuste seletamisel hästi tõestanud (mikromajanduslik sündimusteooria, teise demograafilise ülemineku käsitlus, soorevolutsiooni küsitlus, terviseülemineku teooria jt). Mõlema valdkonna uurimisel rakendatakse nii Eesti-keskset kui võrdlevat vaadet. 

Heaolu-uuringud

Heaolu-uuringutel on kaks tasandit – heaolupoliitika kujundamisest lähtuv ning  subjektiivse heaolu loomisest lähtuv. Metodoloogiline raamistik, mida kasutatakse, ühendab normatiivse ja tõlgendusliku lähenemise heaolule.

Heaolupoliitika kujundamise perspektiiv hõlmab makrotasandit, võttes fookusesse erinevate põlvkondade ja sotsiaalsete rühmade (mida määratlevad näiteks osalejate sugu, põlisus, rahvus, tervislik seisund, sotsiaalne staatus, omandatud haridustase, pere) heaolu ning selle mõjutegurid elutee eri etappidel. Need tegurid hõlmavad individuaalseid omadusi, perekondlikku tausta, ressursse, osalust ning institutsionaalset, poliitilist ja sotsiaalset konteksti, samuti valitsemisstrateegiaid. Avatud ühiskonna institutsioonid ja poliitikad mõjutavad sotsiaalse ja subjektiivse heaolu kujunemist ja nendega seotud sotsiaalseid riske ning usaldust inimese ja riigi vahel. Seetõttu on oluline mõista eri tasandite (inimene, kogukond, riik, globaalne) vahelisi seoseid ning neid mõjutavaid mehhanisme. 

Subjektiivse heaolu loomise perspektiiv hõlmab mikro- ja mesotasandit keskendudes inimesele, tema subjektiivse heaolu kogemuse mõistmisele (sh enesehool ja enda vastutus) ja tema agentsusele (toimevõimekusele) heaolu ökosüsteemides (kollektiivsed tegevused kogukondades ja igapäevases elukeskkonnas – suhte-, digi- ja füüsilises keskkonnas). See vaade püüab mõista inimeste reaalsust läbi tõlgendusliku lähenemise, lisades heaolu ja seda mõjutavate teguritele arusaama inimese aktiivsest osalemisest (agentsuse realiseerumisest), seda mõjutavatest kogemustest ja väärtushinnangutest ning kogukonnas ise- ja koostoimimise mõistlikust tasakaalust.

Demokraatlikud poliitika- ja valitsemisstrateegiad

Avatud ühiskonna keskmes on demokraatlikud poliitika- ja valitsemisstrateegiad ehk viisid, kuidas demokraatlikku riigi- ja ühiskonnakorraldust taastoodetakse. Neid tuleb pidevalt ajakohastada ning sellekohane teadmusalus on püsivajadus, mida täiendab demokraatliku riigi- ja ühiskonnakorralduse toimimise sügavuti analüüs. Ühelt poolt lähtub see nüüdisaja kirjanduses esiletoodud suundumustest nagu depolitiseeriva ja radikaliseeriva poliitika ja valitsemise pinged, üleilmastumine, hargmaistumine, digitaliseerumine ja julgeolekustamine, ühiskondlik killustatus ja ebavõrdsus ning kestliku, targa ja rahumeelse arengu väljakutsed. Teisalt lähtub see toimijate tegevusvõimalustest nii poliitikute, poliitikakujundajate ja eri tasandi ametnike kui ka kodanike, ühenduste, kogukondade ja teiste valitsetuses osalejate vaates ning arvestades korralduslahenduste uuendamise võimalusi.

Uurimissuuna teadustöö keskmes on demokraatia kvaliteeti edendavad lahendused, nende kujundamine ja toimimine. Eeskätt uuritakse poliitilist, hariduslikku ja sotsiaalmajanduslikku võimestamist, seda eri sihtrühmades ja kontekstides ning arvestades Eesti vaate kõrval teiste riikide konteksti. Keskendutakse demokraatlikule kodanikuharidusele ja kogukondade sotsiaalmajanduslikule võimestamisele, kodakondsusele, rändele ja lõimumisele, aga ka kodanikuühiskonnale ja kogukondadele.

Inimõiguste ja julgeoleku uuringud

Inimõiguste ja julgeoleku uuringusuund käsitleb inimõiguste ja julgeoleku seoseid normatiivses, õigusteoreetilises, õiguspraktika ja ka ühiskondliku arvamuse aspektidest. Kas eelduslikult on inimõigused ja julgeolek positiivses korrelatsioonis – st mida kõrgem on inimõiguste kaitstuse tase, seda kõrgem on ka vastavas ühiskonnas julgeoleku tase. Normatiivselt uuritakse  julgeoleku ja inimõiguste regulatsioonide vastastikuseid seoseid. Õigusteoreetiliselt käsitletakse küsimust, kas julgeoleku ja inimõiguste baasnormid ja põhimõtted kattuvad, ning millised üldistuse faasis toimub lahknemine. Õiguspraktika aspektist käsitletakse julgeoleku ja inimõiguste kaitsemehhanismide seoseid ning küsimust, kas julgeoleku tagamise argument nõrgestab relatiivsete ja võib-olla ka absoluutsete inimõiguste kaitset.

Kõiki eelnimetatud küsimusi käsitletakse võrdlevalt nii riigiti kui ka ühiskonnagruppide ja sotsiaalsete võrgustiku tasanditel. Uuritakse kas varanduslikud, hariduslikud, tööhõive jm näitajad mõjutavad inimeste arusaamist julgeoleku ja inimõiguste seostest.