Värsked teosed
|
ISBN 978-9985-58-941-0 |
Zhuāngzi sisepeatükid Taostlik mõtleja Zhuāngzi (tradits. 369–286 eKr) on hiina ja kogu maailma mõttepärimuse üks kõige silmapaistvamaid figuure. Temanimeline tekstikogumik „Zhuāngzi“ on Vana-Hiina mõtteloo ja kirjanduse tähtteos, ühtaegu naljakas ja tõsine. Siinne raamat sisaldab selle tekstipõimiku kõige vanemaks peetavat osa „Sisepeatükid“. Teoses on terve hulk värvikaid tegelasi – kokk Vahe, emand Omaette, Lõunaeeslinna Väga, isand Kaarik jmt –, kes oskavad „kulgeda“ ehk muunduda. Kulgemist ei sega seegi, kui jalalabad on maha raiutud või kui ollakse haigusest vaevatud. Väljaanne sisaldab tõlkija Margus Oti kommentaare ja saatesõna, mis aitavad teost meile lähemale tuua. |
|
ISBN 978-9985-58-939-7 |
Plotinos ja uusplatonism Tõlge saksa keelest, kommentaarid ja järelsõna Jaan Lahe Uusplatonism, millele pani 3. sajandil pKr aluse Roomas tegutsenud filosoof Plotinos (u 205–270), oli antiikaja viimane iseseisev filosoofiasuund. Selle Platoni pärandit tõlgendava ja edasi arendava filosoofia mõju ulatub Rooma keisririigist ajaliselt ja ruumiliselt kaugemale ning on puudutanud paljusid mõtlejaid ja mõttesuundi nii kesk- kui ka uusajal. Uusplatonism on jätnud sügava jälje mitte ainult õhtumaisesse, vaid ka juudi ja islami filosoofiasse. Jens Halfwasseni raamat annab süstemaatilise ülevaate Plotinose elust, teostest ja mõtlemisest ning uusplatonismi esindavatest filosoofidest ja uusplatonismi järelmõjudest hilisemas õhtumaade mõtteloos. Halfwasseni teos, mis on esimene eesti keeles ilmunud raamat uusplatonismist, on mõeldud kõigile, keda huvitab Euroopa mõttelugu ja vaimukultuur. |
|
ISBN 978-9985-58-940-3 |
Loomad keskaegse Liivimaa ühiskonnas ja kunstis Raamatuga on esmakordselt Eesti keskaja ajaloo näitelavale tõstetud loomad – nii reaalselt eksisteerinud kui ka fantastilised elukad. Käsitletakse inimeste suhtumist loomadesse, loomade mitmesuguseid kasutusviise ning loomade kujutamist ja nende sümboolseid tähendusi kunstis. Raamatust saab teada, kuidas reguleeriti loomadega seonduvat keskaegsetes õigusnormides, milline oli hobuste roll Saksa ordus, milliseid eksootilisi ja kodumaiseid loomi valiti diplomaatilisteks kingitusteks, milline oli loomade tähtsus siinsete hansalinnade kaubanduses, millised loomad jõudsid eri seisuste toidulauale ja kuidas neid serveeriti. Eesti ja Läti kunstiteoste näitel käsitletakse loomakujutiste olulisust keskaegse inimese mõttemaailma peegeldajana ning religioossete ja humoorikate-õpetlike sõnumite edastajatena. |
|
ISSN 2346-5824 (trükiversioon) |
Slavica Revalensia IX (2022) (vene keeles) Tallinna Ülikooli vene kirjanduse ja kirjandusteooria dotsendi Grigori Utgofi eestvedamisel ja Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi toel on ilmunud ajakirja Slavica Revalensia üheksas number. Ajakirja rubriigi «Исследования и материалы» („Uurimused ja materjalid”) esimeses ja teises osas ootavad lugejat kolmteist artiklit vene 19.–21. saj kirjandusest (nt Ivan Krõlovist, Aleksandr Puškinist, Mihhail Bulgakovist, Anna Ahmatovast, Sergei Gandlevskist jt) ning Vene ja Ida-Euroopa ajaloost (muu hulgas ka nõukogude terrorist); sama rubriigi lõpposas avaldatakse Juri Lotmani (1922–1993) seni atributeerimata jäänud lühikirjutis Vladimir Majakovskist ja Sergei Eisensteinist aastast 1970. Ajakirja «Критика» („Kriitika”) rubriik käsitleb 2021. a ilmunud Galina Babaki ja Aleksandr Dmitrievi raamatut formaalse meetodi retseptsioonist Ukrainas („Nõukogude rahvusmodernismi Atlantis. Formaalne meetod Ukrainas: Kahekümnendad ja kolmekümnendate esimene pool”). Number lõpeb Andrei Belõi loomingu mainekale uurijale ja kaasaaegse Vene režiimi kriitikule Magnus Ljunggrenile (1942–2022) pühendatud järelehüüdega, mille autorid on Ben Hellman (Helsinki) ja Per-Arne Bodin (Stockholm). |
|
ISBN 978-9985-58-938-0 |
Vaimu arheoloogia. Inimemotsioonide neuroevolutsiooniline algupära Inglise keelest tõlkinud Krista Kallis Neuroteadlase Jaak Panksepa ja psühhoterapeudi Lucy Biveni koostöös sündinud raamat „Vaimu arheoloogia“ kirjeldab uut, afektiivseks neuroteaduseks nimetatavat teadusala, mis seab eesmärgiks valgustada, kuidas meie kõige võimsamad tunded – ürgsed emotsionaalsed afektid – tungivad esile iidsetest närvivõrgustikest, mis paiknevad neokortikaalsest „mõtlemismütsist“ sügavamal asuvates ajupiirkondades. Nood ürgsed neuraalsed territooriumid neokorteksi all moodustavad meie esivanematelt päritud vaimu – afektiivse vaimu, mis on spetsialiseerunud evolutsiooni käigus ning on inimestel ühine paljude loomadega. See on iidne aare, kuna on allikaks meie kõige võimsamatele tunnetele. Raamat määratleb seitse emotsioonisüsteemi, mis selgitavad, kuidas me elame ja käitume. Need süsteemid pärinevad sügavatest ajupiirkondadest ja on kõigil imetajaliikidel märkimisväärselt sarnased: OTSING, HIRM, RAEV, IHA, HOOLITSUS, KAOTUSVALU ja MÄNG. Tõrked nende toimimises põhjustavad emotsionaalseid häireid. Raamat pakub välja täiesti uue lähenemisviisi psühhiaatriliste häirete raviks. Nende kaante vahelt avastatu osutub märkimisväärselt tulusaks paljudele, kes soovivad mõista ennast ja teisi, kaasa arvatud loomi, ning saada aru, kui palju ühist on kõigil imetajatel maailmale emotsionaalselt reageerides. Eestikeelsele väljaandele on Eesti juurtega autorist, väljapaistvast neuroteadlasest Jaak Panksepast (1943–2017), tema pärandist maailma teaduslukku ja kokkupuudetest Eestiga järelsõna kirjutanud Tartu Ülikooli psühhofüsioloogiaprofessor Jaanus Harro. |
|
ISBN 978-9985-58-937-3 |
Jumalik komöödia. Paradiis Itaalia keelest tõlkinud Harald Rajamets, Ilmar Vene ja Ülar Ploom Dante Alighieri (1265–1321) „Paradiis“ on „Jumaliku komöödia“ (u 1307/8–1320) kolmas ja ühtlasi viimane osa, milles Dante-tegelane kohtub õndsate vaimudega, kes ilmuvad talle eri taevastes, kuhu ta oma armastatu Beatrice silmadesse vaadates purgatooriumi mäelt maisest paradiisist tõuseb. Kümnendas, puhtvaimses taevas empüüreumis näeb Dante kõiki õndsaid valgusroosis, nende päriskodus. Püha Bernard’i eestkostel ja Neitsi Maarja vahendusel süüvib Dante pilguga jumalikku valguskiirde tungides universumi „valemisse“ ning Jumala ja inimese suhte saladusse. „Jumaliku komöödia“ eestikeelne teekond algas 1910. aastal, kui Villem Grünthal-Ridala tõlkes ilmus poeemi avalaul. Siinse väljaandega on viimaks eesti keeles ilmunud Dante suuteose kõik kolm osa: „Põrgu“, „Purgatoorium“ ja „Paradiis“; kindlasti ei tähista see aga teekonna lõppu, vaid uue algust. |
|
ISSN 2504-6616 (trükis) |
Philologia Estonica Tallinnensis 7 (2022) Siinse numbri teema on laste ja noorte mitmekeelsus. Mitmekeelsuse uurimine ei saa kunagi otsa: tegelikult esineb mitmekeelsust igal pool ja enamik maailma rahvastikust on mitmekeelne, seetõttu tekib üha uusi lähenemisnurki ja meetodeid. Seekord on vaatluse all varajane kaks- ja mitmekeelsus Eestis ja välismaal; esimese keele tuletiste omandamine; koodivahetus; teise keele õppimine ja omandamine; mitmekeelne suhtlus suulises kõnes, sotsiaalmeedias ja YouTube’is; Eesti noorte keel ja keelehoiakud; perekonna keelepoliitika; keele säilitamine; etnolektid ja aktsendid; võrdlevad uuringut varajasest kakseelsusest. Kasutatud on etnograafilisi, eksperimentaalseid ja kombineeritud meetodeid. Kogumik sisaldab Eesti ja välismaa keeleteadlaste artikleid, autorite hulgas on ka noorteadlasi. |
|
ISBN 978-9985-58-936-6 |
Digitaalsest semiosfäärist. Kultuur, meedia ja teadus antropotseenis Inglise keelest tõlkinud Tanel Pern Alles pärast seda, kui globaalne meedia ja digitaalne kommunikatsioon muutusid arvutite ja mobiilseadmete abil kättesaadavaks, on inimestel olnud võimalik kogeda maakera kui tervikut. Mida tähendab olla üks liik planeedil, selmet olla hajutatud, omavahel võistlevate ja vastastikku tõlkimatute kultuuride virvarr? Laiahaardeline mõtleja Juri Lotman (1922–1993) on pakkunud originaalse teooria, mis toetab ka kultuurilise globaliseerumisega toimetulekut. Raamat „Digitaalsest semiosfäärist“ näitab, kuidas Lotmani semiosfääri mudel pakub ainulaadse ja veenva võtme tänapäeva globaliseerunud digitaalmeedia süsteemide dünaamika ja funktsioonide mõistmiseks. Lotmani evolutsionistlikku ja dünaamilist semiosfääri mudelit ajakohastades annavad John Hartley, Indrek Ibrus ja Maarja Ojamaa ainulaadse ülevaate üleilmsetest mehhanismidest, mis kujundavad meediat, tähendusloomet, loovust ja muutusi – nii produktiivseid kui ka hävitavaid. Uues valguses vaadeldakse nende nähtuste selgitamiseks esile kerkinud teadusvaldkondadevahelisi suhteid, püüdes integreeritud kultuuriteadusliku vaatenurga abil kaotada lõhet loodusteaduste ja humanitaaria vahel. |
|
ISBN 978-9985-58-935-9 |
Inimolu viletsusest Ladina keelest tõlkinud Marju Lepajõe Saatesõna: Marju Lepajõe, Marek Tamm Innocentius III (enne paavstiks saamist Lotario de’ Conti di Segni; 1160/61–1216) oli keskaja mõjukaim paavst (1198–1216), kes ühe vähesena selle pühitsuse pälvinutest jättis sügava jälje ka keskaja kirjanduslukku. Tema kõige tuntum ja hinnatum kirjatöö on noore kardinalina 1195. aastal kirjutatud traktaat „Inimolu viletsusest“. Seda lühikest teost võib pidada vaimseks harjutuseks askeetilise ja monastilise kirjanduse traditsioonis, mille põhiaines on pahede ja vooruste analüüs. Sellise järelemõtluse siht on iseenda seisundis selguse saavutamine, mis peaks viima meeleparandusele, mõtlemisviisi muutmisele. Traktaat on kirjutatud tundliku käega, seda iseloomustavad täpselt valitud kõlad ja rütmid, alliteratsioonid ja assonantsid, mida tõlkija Marju Lepajõe (1962–2019) on meisterlikult edasi andnud. „Inimolu viletsusest“ kujunes keskajal üheks kõige populaarsemaks ja mõjukamaks teoseks, mida näitab säilinud käsikirjade tavatult suur hulk (üle 700), varased tõlked paljudesse keeltesse ning hilisem tsiteerimine kirjasõnas nii otse kui kaude. |
