Delphi meetod

Delphi meetod pärineb USA kaitsealastest uuringutest 1950. aastate lõpul, sotsiaalteadustesse jõudis meetod 1960. aastate lõpus. Delphi meetodi kasutamisel on eesmärgiks probleemide lahendamine, planeerimine, otsuste tegemine. Delfi meetodi abil kogutakse ekspertide arvamusi ning erinevate arutluse all olevates küsimustes ekspertide seas püütakse saavutada konsensus. Tavapäraselt jaotatakse ekspertidele ulatuslikud küsimustikud ja sama ekspertide rühm peab vastama mitmetele küsimuste ringidele, mis koostatakse olemasoleva informatsiooni ja eelnevate vastuste põhjal. Saadud vastused sünteesitakse ja saadetakse uuesti järgmiste küsimustike ringi näol. Lõpparuanne jagatakse Delphi uuringus osalejatele.

Delphi uuringuks ei pea eksperdid füüsiliselt kohtuma, uuringu võib sooritada ka(e-)posti või telefoni teel või online.

Delpi meetodi puhul tuleb kõigepealt identifitseerida ekspertide paneeli koosseis. Paneelis osalejate arvuks soovitatakse 30-50 inimest. See arvatakse olevat piisav hulk, et vastustes kajastuksid erinevad lähenemised, kuid uurija tuleks nende analüüsi ja sünteesiga siiski toime. Ekspertidele jagatakse küsimustikud ja saadud tulemused analüüsitakse. Uurija sünteesib saadud vastused ja valmistab ette uue küsimustiku, mis sisaldab kõiki neid mõtteid ja ideesid, mida eksperdid esimeses küsimustikus välja pakkusid. Teine küsimustik küsib selgitusi esimese sisu kohta ja osalejad näevad esmakordselt ka teiste vastuseid. Paneelis osalejatelt küsitakse kommentaare ja palutakse selgitusi ja täiendusi. Kolmas küsimustik palub uuesti eelnevat täpsustada ja järjestada. Juhul kui uusi mõtteid ja ideid enam ei lisandu, siis küsitlust enam ei jätkata.