Mis on intervjuu?

Intervjuu on kasvatus- ja sotsiaalteaduste uurimustes  üks peamine andmekogumismeetod. Intervjuul on teatud eesmärk ja sellega püütakse saada võimalikult usaldusväärset teavet vastamaks uurimisküsimustele. Intervjuu kujutab endast vestlust, milles tavaliselt uurija esitab küsimusi ja uuritav või uuritavad vastavad neile.

Intervjuusid võib uurimuses läbi viia üksikisikutega, uuritavate rühmaga või paariintervjuuna. Paariintervjuud kasutatakse kasvatusteaduslikes uurimustes näiteks siis, kui intervjueeritakse lapsi või noori koos vanematega. Paariintervjuu on rühmaintervjuu alavorm, mille kohta kehtivad rühmaintervjuu nõuded. Rühmaintervjuu puhul räägitakse fookusgrupi- või fookusrühmaintervjuust. Need intervjuu vormid võivad uurimuses ka ükstesist täiendada.

Intervjuusid võib läbi viia lähikohtumisel, telefoni, videosuhtluse või e-maili teel.

Intervjueerimine on meie ühiskonnas väga levinud ja jõudnud sellisele tasemele, et tuntud briti teadusmetodoloogid Paul Atkinson ja David Silverman (1997) nimetavad meie ühiskonda isegi 'intervjuuühiskonnaks' (the interview society). 

Uurimuslikku intervjuud peetakse teaduslikuks meetodiks ja Laheranna (2008, lk 177) sõnul intervjuu läbiviimist teadusuuringu osana iseloomustavad järgmised tunnused:

• Intervjuu on kavandatud ning intervjueerija on tutvunud uurimisobjektiga nii praktiliselt kui ka teoreetiliselt. Eesmärgiks on saada usaldusväärset teavet uurimisprobleemi seisukohast tähtsas valdkonnas.
• Intervjuud alustab ja suunab intervjueerija.
• Intervjueerijal tuleb tavaliselt intervjueeritavat motiveerida ja tema motivatsiooni alal hoida.
• Intervjueerija tunneb oma rolli, aga intervjueeritav õpib selle selgeks intervjuu käigus.
• Intervjueeritav peab saama kindel olla, et tema poolt antud teabega käiakse ümber konfidentsiaalselt.

Fontana ja Frey (2000) on andnud hea ülevaate intervjuu kujunemise ajaloost ja intervjueerimise trendidest sotsiaalteadustes.