Intervjuu erivormid (3)

Narratiivse intervjuu puhul palutakse intervjueeritaval esitada mingi huvipakkuva sündmuse ajalugu, milles ta on ise osalenud, improviseeritud, ettevalmistamata narratiivina. Narratiivid võimaldavad uurijale ligipääsu intervjueeritava kogemuste juba struktureeritud maailmale. Narratiivintervjuus on kolm peamist etappi:

• Algsituatsiooni visandamine - "millest kõik algas?".
• Narratiivi seisukohast oluliste sündmuste esitamine - "kuidas asjad arenesid?".
• Arengu ttulemuste esitamine - "mis sellest kõigest välja tuli?" (Laherand, 2008, lk 211).

Kui jutustus on jõudnud oma loomuliku lõpuni, hakkab uurija esitama küsimusi kas loo teatud osade kohta või tuleb välja uue üldise narratiivse küsimiusega, et saada andmeid ebaselgeks jäänud osade kohta. Vältima peaks ristküsitlust ja viitamist vastuoludele narratiivis. Narratiivse intervjuu läbiviimist kirjeldab oskuslikult Fritz Schütze (Laherand, 2008, lk 211-2017).

Episoodiintervjuu loojaks peetakse Uwe Flicki (1997). See on selline andmekogumisviis, mis võimaldab ligipääsu situatsioonikesksetele teadmistele ja teadmistele, mis koosnevad mõistetest, kontseptsioonidest ja nendevahelistest suhetest. Situatsioonikesksete teadmiste uurimiseks kasutatakse narratiivi, semantilisi teadmisi selgitatakse välja konkreetselt suunatud küsimustega. Selle rakendamise peamine põhjendus on süstemaatilise seose leidmine teadmise eri vormide vahel. Erilist tähelepanu pööratakse sellises intervjuus situatsioonidele või episoodidele, milles intervjueeritaval on uurimisküsimuse seisukohalt olulisi kogemusi. Episoodiintervjuus püütakse ära kasutada nii narratiivse kui ka poolstruktureeritud intervjuu eeliseid (Laherand, 2008, lk 217-219).

Rühmaintervjuud nimetatakse ka fookusgrupi intervjuudeks. Seline andmekogumisviis on kasutusel 1920. aastatest. Fookusrühmaintervjuu mõiste võttis1956. aastal esmakordselt kasutusele Robert Merton, kes kasutas seda rühma liikmetelt täiendava info saamiseks pärast vastavasisulise uuringu läbiviimist. Enne 1970. aastate lõppu kasutati seda peamiselt turu-uuringutes, sotsiaalteadustes  muutus fookusgrupiintervjuu 1980. aastatest alates populaarseks andmekogumise viisiks. Selle eesmärgiks on uurida osalejate suhtumist ja arusaamist uuritavast teemast. Fookusgrupi intervjuu viiakse läbi väikese rühma inimestega mingil konkreetsel teemal. Grupi suurus võib varieeruda, kuid tavaliselt sisaldab see 5-12 inimest. Meetodi nimetus tuleneb sellest, et uurija juhib vestlust ja hoiab vestlust fookuses. Vestluse kestus ulatub poolest tunnist kuni kahe tunnini ning vestluse käigus formuleeritakse lisaküsimusi ja täpsustatakse olemasolevaid. Fookusgrupiintervjuul uuritakse seisukohtade moodustumist grupi kontekstis. See meetod sobib teema üldise tausta väljaselgitamiseks või uute ideede ja uurimishüpoteeside genereerimiseks. Fookusgrupiintervjuud võib kasutada ka varasemate kvantitatiivsete andmete tõlgendamiseks ja seda saab kombineerida teiste andmekogumismeetoditega (Laherand, 2008, lk 219).