Vaatlus ja selle liigid

Vaatlusel põhinevas uurimuses selgitatakse nähtuse olemus välja mitte küsimuste esitamise, vaid jälgimise teel. Kui intervjuu abil saame teada, mida inimesed mõtlevad, tunnevad ja usuvad, siis vaatlus annab meile teada, kas inimesed ka käituvad nii nagu ütlevad. Vaatlust võib läbi viia iseseisvalt või kombineerituna teiste andmekogumismeetoditega. Näiteks juhtumianalüüsi puhul kasutatakse tihtipeale koos intervjuud, vaatlust ja dokumentide analüüsi. 

Vaatlus on vanim inimeseuurimise meetod. Vaatlusel kui meetodil on pikk ajalugu, eelkõige antropoloogias, aga ka kasvatus- ja sotsiaalteaduslikes uurimustes, Malinowski tegi vaatlusmeetodi tuttavaks juba 1920. aastatel. 

Vaatlusi on mitut liiki. Seda meetodit võib iseloomustada kahe kontiiniiumi abil. Esimene näitab, kui rangelt vaatlus on  reguleeritud. Üks äärmus on siin väga süstemaatiline ja täpselt liigendatud, teine aga täiesti vaba ja end loomuliku tegevusega kohandav vaatlus. Teine kontiinum on seotud samuti vaatleja rolliga. Ta võib ise olla uuritava rühma liige, aga olla ka kõrvalsseisja. Nendest kontiiniumitest tulenevad ka vaatluse liigid. 

Eristatakse:

• süstemaatilist vaatlust ja
• osalusvaatlust.

Süstemaatiline vaatlus viiakse läbi kas rangelt määratud tingimustes (nt laboris või uurimisruumides) või loomulikes tingimustes (nt klassiruumides või töökohal). Süstemaatilisele vaatlusele on omane liigendusskeemide koostamine ja nende asjatundlik kasutamine. Vaatlus võib keskenduda uuritavate keelelisele interaktsioonile, nt sellele, mida ja kui palju õpetaja ja õpilased tunni ajal räägivad. Vaatlusega võib aga uurida ka laiemaid nähtusi või keskenduda üksikutele liigutustele ja nende järgnevusele. Vaatlusi püütakse talletada tabelite või loetelude abil, kus on kirjas kõik oletatavad tegevused ja kuhu uurijal tuleb märkida, kas ja mitu korda üks või teine neist teatud ajavahemikus esineb (nt mitu korda konkreetsed õpilased tunni jooksul kätt tõstavad). Võib kasutada ka mitmesuguseid hinnanguskaalasid (nt suurepärane, väga hea, hea jne) või punktisüsteeme.

Osalusvaatlust on võimalik liigitada lähtuvalt sellest, kui palju uurija vaadeldavas tegevuses osaleb. Eristatakse täielikku osalust ja osalust vaatlejana. Täielik osalus toimub siis kui uurija püüab rühma täieõiguslikuks liikmeks saada. Sellisel juhul võib tekkida eetilisi probleeme, st mida võib uurija rääkida uuritavatele oma uurimusest ja selle eesmärgist (nt sellistes rühmades, mille liikmed uurimusega tõenäoliselt meelsasti ei nõustuks). Uurija jääb siin vastuolulisesse rolli, sest ühelt poolt peab ta tegutsema loomulikult ja siiralt, teiselt poolt aga koguma teavet teaduslikel eesmärkidel.

Vaatlejana osalusvaatluse puhul tehakse uuritavatele kohe alguses selgeks, et uurija on rühmas vaid vaatlejana. Seejärel püüab ta luua rühma liikmetega häid suhteid. Vaatleja võtab rühma elust osa, aga esitab uuritavatele ka küsimusi (Hirsijärvi ja Huttunen, 2005, lk. 199-203).