Intervjuu erivormid

Laherand (2008) toob välja järgmised intervjuude erivormid:

• Fokuseeritud intervjuu
• Poolstandardiseeritud intervjuu
• Probleemikeskne intervjuu
• Eksperdiintervjuu
• Etnograafiline intervjuu
• Psühhoanalüütiline intervjuu
• Narratiivne intervjuu
• Episoodiintervjuu
• Rühmaintervjuud- ja arutlused.

Fokuseeritud intervjuu väljatöötajaks peetakse Robert Mertoni. Selle olemus seisneb selles, et pärast ühe ja sama stiimuli (film, raadiosaade jms) esitamist kõigile intervjueeritavatele hakatakse osalistelt pärima selle kohta, millise mulje stiimul osalejatele jättis. Intervjuu läbiviimisel eristatakse 4 kriteeriumit:

• mittesuunatus,
• spetsiifilisus,
• ulatus ning
• arvamuste sügavus ja isiklik kontekst.

Intervjuu liigub struktureerimata küsimustelt struktureeritud küsimuste suunas. Intervjuu peab välja tooma spetsiifilised elemendid, mis määravad sündmuse mõju või tähenduse intervjueeritavale. Sealjuures esitab intervjueerija täpsustavaid küsimusi. Ulatuse kriteeriumiga kindlustatakse, et intervjuu ajal mainitakse kõiki uurimisküsimuse seisukohalt olulisi aspekte ja teemasid. Sügavuse suurendamise strateegiateks on näiteks keskendumine tunnetele ja viitamine mitmesugustele võrdlussituatsioonidele. Selline intervjuuvorm sobib erinevate sotsiaalsete rühmade subjektiivsete vaatenurkade uurimiseks (Laherand, 2004, lk 188-192).

Poolstandardiseeritud intervjuu töötasid 1988. aastal välja Brigitte Scheele ja Norbert Groeben. Sellise intervjuu eesmärgiks on uuritavate subjektiivsete teooriate rekonstrueerimine. Teemavaldkonnad, mida soovitakse käsitleda, pannakse kirja intervjuuna ja iga teemavaldkonna kohta esitatakse üks avatud küsimus ja intervjuu lõpus vastandav küsimus. Lisaks küsitakse intervjuus mingist teooriast tuletatud suunatud küsimusi, mis püüavad uuritava mitte selgelt väljendatud arusaamad väljendatavateks muuta. Peale intervjuude transkribeerimist ja esialgset sisuanalüüsi kohtutakse uuesti uuritavatega ja esitatakse neile nende väited kontseptsioonidena, mida palutakse kontrollida. Seejärel palutakse intervjueeritaval esitada oma subjektiivne teooria graafilisel kujul. Seejärel võrdleb uurija oma ja intervjueeritava konstrueeritud struktuure. See meetod võimaldab kontrollida, kas uurija on uuritavate mõttekontseptsioone õigesti tõlgendanud ja ühendada kontseptsioonid süsteemiks, mis on sarnane teadusteooriaga (Laherand, 2004, lk 192-195).