Kvalitatiivne intervjuu

Silverman (2003, lk 114) väidab, et intervjuu liik ja kuidas seda läbi viia, peab olema seotud uurija filosoofiliste tõekspidamistega. Ta viitab kolmele erinevale intervjuuandmete kogumise ja analüüsi mudelile:

• positivism,
• emotsionalism ja
• konstruktionism.

Positivistlikud intervjuud on aruanded väljaspool eksisteeriva reaalsuse kohta ning (Silverman, 2001, lk 111). Peamiseks eesmärgiks on saada kehtivad ja usaldatavad andmed ning juhuslikult valitud intervjuuvalim ja standardsed valikvastustega küsimused, mida on võimalik statistiliselt töödelda, aitavad seda saavutada (Silverman, 2001, lk 87).

Emotsionalistid käsitlevad intervjuusid kui autentsete andmete saamise vahendeid inimese kogemuste kohta. Peamine viis seda saavutada on mittestruktureeritud, avatud vastustega intervjuude abil, mis põhinevad eelneval põhjalikul vaatlusel (Silverman, 2001, lk 87). Intervjueerija peab vältima nn võimupositsiooni intervjueeritavaga (ibid., lk 111).

Konstruktionistid näevad intervjueeritavat ja intervjueerijat kui kooslust, kes osalevad mõlemad aktiivselt tähenduste konstrueerimisel (Silverman, 2001, lk 87). Pole olemas teadmisi väljaspool asetseva reaalsuse kohta - 'there is no knowledge about a reality that is 'out there' in the social world [that] can be obtained from the interview' (Miller ja Glassner, 2004, lk 125).

Oluline erinevus, mis eristab positiviste ja emotsionaliste konstruktivistidest on see, kas intervjuusid käsitletakse kui selgesõnalisi aruandeid reaalsuse kohta või nad väljendavad vaid nn sisemisi struktuure.

Vaata järgmisi inglise keelseid videoklippe, mis kinnistavad arusaamu intervjuust: