Intervjuu erivormid (2)

Probleemikeskset intervjuud tutvustas 2000. aastal Andreas Witzel. Intervjuu eesmärk on nii objektiivsete andmete kogumine inimese käitumise kohta kui ka nende subjektiivsete tajuviiside väljaselgitamine, mille abil inimene käsitleb sotsiaalset reaalsust (Laherand, 2008, lk.195). Selle intervjuuvormi iseloomulikud jooned on:

• Keskendumine probleemile
• Orienteerumine uuringu eesmärgile
• Orienteerumine uurimisprotsessile.

Intervjueerimisel kasutatakse lühikest küsimustikku, mille abil kogutakse andmeid intervjueeritava sotsiaalse tausta kohta (nt vanus, haridus), intervjuu skeem on mõeldud toetama intervjueeritava poolt arendatavat narratiivi, kuid aitab ka uurijal otsustada, millal sisse tuua oma probleemikeskne suunatud küsimus. Intervjuud salvestatakse. Witzel lisab, et pärast intervjuu salvestamist lisatakse postskriptum, mis tähendab arutatavate teemade ja intervjueeritava rõhuasetuste väljatoomist, situatsiooniliste ja mitteverbaalsete aspektide kommenteerimist. Kirja pannakse ka spontaanseid ideid materjali tõlgendamise kohta (Laherand, 2008, lk.195-199).

Eksperdiintervjuud tutvustasid 2002. aastal Michael Meuser ja Ulrike Nagel. Erinevalt biograafilisest intervjuudest ei paku intervjueeritavad siin uurijale huvi mitte niivõrd (terviklike) inimestena, kuivõrd ekspertidena teatud valdkonnas. Nad on uuringusse kaasatud kui teatud rühma esindajad. Potentsiaalselt olulise info ulatus on sellise intervjuu puhul märksa piiratum kui teiste intervjuude puhul (Laherand, 2008, lk.199-200).

Etnograafilist intervjuud on põhjalikult käsitlenud James P. Spradley (1979). Tema käsitluse kohaselt tähendab see seeriat sõbralikke vestlusi, millesse uurija aegamööda lülitab uusi elemente. Sellise intervjuu võimalus ja vajadus tekib etnograafilises uuringus sageli spontaanselt ja ootamatult. Etnograafiline intervjuu on oma olemuselt poolstandardiseeritud intervjuu st intervjueerija peab valima, kas ja millal teatud etteantud teemasid mainida. Etnograafiline intervjuu nõuab suurt tundlikkust (Laherand, 2008, lk.200-203).

Psühhoanalüütilist intervjuud on tutvustanud Steinar Kvale (1999). Selline intervjuu on eriti oluline meditsiiniuuringutes ja siin võib välja tuua uurimistöö ja ravi seost. Kvale toob välja psühhoanalüütilise intervjuu seitse iseloomulikku aspekti:

• Individuaalsete juhtumite uurimine. Selline uuring võib kesta aastaid, sest see kujutab individuaalse patsiendi intensiivset juhtumiuuringut.
• Avatud intervjuuvorm. Sellise intervjuu sisu on vaba ja suunamata ning see viiakse läbi avatud viisil.
• Tähenduste tõlgendamine. Oluline on tõlgendada patsiendi väidete ja tegude tähendust.
• Ajaline mõõde. Sellise intervjuu puhul põimuvad ainukordsel viisil minevik, olevik ja tulevik.
• Inimlik interaktsioon. Uurija ja uuritava vahel tekib sügav emotsionaalne side.
• Patoloogia uurimisteemana. Patoloogiline käitumine on nagu luup, mis aitab näha keskmiste indiviidide vähem silmatorkavaid konflikte.
• Muutuste õhutamine. Uurija ja patsiendi ühine huvi on saada üle kannatustest, mida neurootilised sümptomid patsiendile põhjustavad.

Täpsemaid näiteid psühhoanalüütilise intervjuu läbiviimiseks võib leida Cartwrighti (2004) artiklist. Psühhoanalüütilise intervjuu analüüsis eritab Cartwright kolme etappi:

• Hoolikas tähelepanu pööramine tundeseisunditele ning vastavatele mõtetele või ettekujutustele
• Tuumnarratiivide otsimine
• Identifitseerumiste ja objektisuhete uurimine (Laherand, 2008, lk 203-211).