Räägin Tartu Kunstimuuseumis toimunud isikunäituse "Sada ulma keset merd" (2015) põhjal sellest, kuidas näituse erinevad koostisosad tervikuks sobituvad ehk protsessipõhise loometöö argipäevast. Minu töös on palju intuitiivset ja samas juba olemasoleval kogemusel ja oskustel põhinevat, otsimist, väljavalimist ja kõrvaldamist, aga kõige rohkem tahaks teha midagi, mis ennast ka ärataks. 

Minu tööd põhinevad tihti millelgi hetkeks tajutul, umbes nagu siis, kui oled esimest korda kusagil, kus on teismoodi maastik ja silmapiir, majad ja lõhnad ja isegi koerad on palju väiksemad. Sellisest tervikkogemusest saab kaasa võtta ainult sõnastamatu mälestuse, mida kunstnik võib proovida detailide kaupa ja “oma” materjalidega edasi jutustada. Miks seda teha? Lihtsalt, kuna see kogemus tundub väärtuslik kui julgustus ja kinnitus võimalusest teha, näha, mõelda teisiti. Umbes nii juurdlesin valmistudes isikunäituseks “Sada ulma keset merd” Tartu Kunstimuuseumis.

              
Laura Põld (snd 1984) on kunstnik, kes loob peamiselt maaliesteetilisi keskkondi erinevate meediumide koosmõjul. Tema kogu ruumi kaasavad teosed on sündinud keraamika, tekstiili, puidu, leidobjektide, maali ja video ühendamisel. Oma loomingus tegeleb ta peamiselt kohataju ja selle loomise küsimustega, kasutades näitusepaiga spetsiifikat ning materjalitundlikke ja jutustavaid elemente. Laura Põld on õppinud keraamikat Eesti Kunstiakadeemias (BA, 2007) ja maali Tartu Ülikoolis (MA, 2010) ning täiendab ennast hetkel Linzi Kunstiülikoolis plastiliste kontseptsioonide ja keraamika magistrantuuris
 

Oma ettekandes avan nelja kuni viie eri perioodi kuuluva töö näitel, milline on olnud minu suhe realismiga ning milliseid vahendeid ja võtteid olen kasutanud, kui omandatud oskused ja teadmised on segunenud mõne uue mõjutusega.
Minu loomingu üheks keskseks elemendiks on fotograafiline kujutis ning selle tehnilised ja kontseptuaalsed teisendused, mis enamasti võtavad klassikalise tahvelmaali kuju. Võin öelda, et mind huvitab pildi mõjuväli alates tühjast monokroomsest pinnast hüperrealistliku detailsuseni, aga pean lisama, et ilma konkreetsete kitsendusteta ei tähenda see palju.
Oma kitsendustest ja konstruktsioonidest ma paari töö näitel räägingi. Nii palju kui jõuan.

Tõnis Saadoja (snd 1980) on maalikunstnik. Lisaks näitusetegevusele on Saadoja koostanud raamatu kunstnik Urmas Ploomipuu loomingust, maalinud Teater NO99 laemaali, kujundanud kümmekond näitust Eestis ja välismaal, sealhulgas Konrad Mägi, Michel Sittowi, Alice Kase, Andres Toltsi ja Ivan Aivazovski loomingu väljapanekud. Tõnis Saadoja töötab hetkel Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonnas joonistamise õppetooli juhatajana.
 

Seisan tudengite ees ja lõpetan veidi pikaleveninud lauset. Hetke pärast adun, et lause lõpuks on minu poolt edastatud mõte juba aegunud. Tänane maailm areneb kiiremini inimese võimekusest lauseid moodustada. Ajad on sellised. Mida see aga õigupoolest tähendab? Millised need ajad siis on? Ja kuidas mõjutab see meie eilsest päevast kantud tegevusi? Kas eilne vastandub homsega või on küsimus hoopiski meie võimekuses ja julguses puude taga merd näha?

Merike Rehepapp on Eesti Kunstiakadeemia disainiteaduskonna dotsent, doktorant ja vabakutseline tootedisainer. Tudengite juhendamisest ja tootedisainist tekkinud sümbioos on viinud ta avastuseni, et kasutajakeskne disain ja andragoogika on äärmiselt sarnased. Sellest avastusest kantuna uurib ta võimalusi, kuidas professionaalsed disainerid võiksid õppetöö planeerimisel rakendada oma igapäevases töös kasutatavaid tööriistu. Samuti on Merike kirjutanud üldhariduskoolide õpetajatele õpiku “Disainispikker” ning jätkuvalt koolitab neid seda tõhusalt kasutama.
 

Ettekanne keskendub materjalidele, nende tähendustele ja olulisusele nii disaineri töö protsessis kui ka lõpptulemuses. Meie esemelist ajastut jäävad iseloomustama materjalid, mis on loodud kestma igavesti, moodustades kõdunematuid kihte pinnasesse ja ookeanidesse. Viimasel kümnendil otsivad disainerid ja materjaliteadlased üha enam võimalusi luua jäljetuid materjale, kasutades selleks bioloogilist päritolu toormaterjali, kasvatades mateeriat biotehnoloogia võimalusi rakendades või otsides muid alternative sünteetilistele materjalidele.

Kärt Ojavee on doktorikraadiga disainer, kunstnik ja õppejõud. Tema loomingus kohtuvad kaasaegsed tehnoloogilised uuendused ja tekstiilikunst.Tema installatsioone on eksponeeritud näitustel maailma eri paigus. Alates 2014. aastast on ta Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakonna teadur ning on seal keskendunud eksperimentaalsete materjalide arendamisele ja uurimisele.

Lõuna kohapeal konverentsile registreerunutele tasuta.

Nüüdisaegne kunstiuurimine võimaldab näha teose sisse, sellest läbi ja avada pildindus- ja infotehnoloogiate abil kihistusi, mida kunstipublik tavapäraselt ei saa või ei oska vaadata. Ettekandes käsitleme kahte mahukat uurimisprojekti, “Rode altar lähivaates” ja “Christian Ackermann – Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas”, mille fookuses on Eesti ühed võimsamad ajaloolised kirikukunsti teosed. Mõlemas projektis on rakendatud innovaatilisi tehnoloogiaid, mis aitavad traditsioonilisi kunstiteoseid uurida, visualiseerida ning publikule kättesaadavamaks teha.
 
Hilkka Hiiop (PhD) on Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna professor. 2012. aastal kaitses ta Eesti Teadusagentuuri I preemia pälvinud doktoritöö kaasaegse kunsti säilitamisest. Erialast tööd on ta teinud Berliinis, Amsterdamis ning Roomas. Eestis on ta tegelenud keskaegsest kunstist kaasaegseni ning seinamaalingutest moodsate installatsioonideni nii konservaatori kui uurijana. Lisaks on ta kureerinud mitmeid rahvusvahelisi konserveerimist ning tehnilisi uuringuid kajastavaid näitusi ning koordineerinud erinevaid pärandi digiteerimisprojektide.
 
Andres Uueni on pikalt olnud seotud erinevates mäluasutustes pärandi dokuementeerimise ja tänapäevaste tehniliste lahenduste rakendamisega. Ta on juhtinud paljusid kultuuripärandi digiteerimise ja dokumenteerimise projekte, keskendudes tehnoloogiate arendamisele ja kättesaadavaks tegemisele ja tulemuste tutvustamisele.  Andresel on kogemusi erinevates rahvusvahelistes kultuuripärandi projektides, mis on keskendunud kultuuripärandiga seotud andmete kogumisele, esitamisele ja arhiveerimisele. Ta on töötanud samuti Euroopa Komisjoni ISP-CIP PSP eksperdina. Andres on üks Archaeovision OÜ ja Heritagest OÜ asutajatest ning tegeleb doktoriõpingutega Eesti Kunstiakadeemias, keskendudes oma uurimistöös kultuuripärandi 3D dokumenteerimisele ja multispektraalfotograafiale.
 

Kunst muutub ja mõtestab ennast pidevalt ümber, testib tundmatut ja katsetab kordumatut. Mida kunstipublikuna peale hakata, kui avastad, et näitus koosneb lõhnast, kokkuvolditud kampsunist ja seebist? Ettekandes arutlen, kuidas leida kunsti klassikalisi komponente keerulistes, mitmest osast ja erinevatest tehnikatest koosnevates teostes ja kuidas võib omavahel olla seotud tehnika ja tähendus.

Anneli Porri (snd 1980) on Eesti Kunstiakadeemia kunstihariduse osakonna lektor ja Sally Kunstikooli kunstiloo õpetaja. Ta on töötanud vabakutselise kuraatorina alates 2002. aastast, 20014--1016 Tallinna Kunstihoone kuraatorina ning kirjutanud kunstikriitikat ja õppematerjale.
 

Kohvipaus kohapeal konverentsile registreerunutele tasuta

Teose loomine algab alati ideest. Kui teose valmistamiseks  vajalikke oskusi üldiselt õpetatakse, siis ideeloome ja arendus jäävad õppeprotsessis enamasti tagaplaanile. Tavaliselt on ideed vaja mingiks ajaks (10. minuti jooksul alates tunni algusest; kahe nädala pärast või nädal enne isikunäituse väljapanekut). Ja kui idee selle aja jooksul ei tule, on mure suur. Paljud ei tea, et on olemas käepärased meetodid, mida kasutades tuleb idee alati. Töötoas katsetamegi ise läbi ühe idee leidmise ja arenduse protsessi.
 
Kristi Laanemäe (1974) on Tallinna Ülikooli kunstihariduse didaktika lektor ja Loova tuleviku erakooli asutaja. Ta on mitmete õpikute autor ja kogemustega koolitaja. Kristi on tegev ka Riikliku õppekava arendusprotsessis.
 

Internet annab meile juurdepääsu rikkalikule materjalile ja õppimisvõimalustele. Muuseumid on digikogudele lisaks üha enam loomas kõigile kättesaadavad digitaalseid õppematerjale. Samas informatsiooni külluses on neid tihti raske üles leida. Uurime töötoas, milliseid õppematerjale on olemas ja kuidas neid võiks kasutada kunstihariduse rikastamisel.

Kadri Kõiv lõpetas 2019. aastal magistrantuuri Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Ülikooli ühisõppekava kunstipedagoogika erialal.  Hetkel töötab kunstiringide juhendajana.
 

(Kunsti)õpetaja puutub tihti kokku olukorraga, kus õpilased pole koostööaltid. Töötoas räägib kunstiõpetaja oma kogemusest alustava õpetajana probleemses keskkonnas ning sellest, milliseid meetodeid on võimalik kasutada passiivsete ning trotslike õpilaste motiveerimiseks ja aktiveerimiseks. Teeme läbi mõned joonistusharjutused ning arutame, kuidas neid tegevusi hinnata ja tagasisidestad

Lemme Hirv on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli maali ja restaureerimise erialal. 2018. aastal lõpetas ta Tallinna Ülikooli kunstiõpetaja erialal magistritööga, mille üheks eesmärgiks oli uurida vabastava joonistamise meetodi mõju õpilaste kunstitunnis kaasa tegemisele. Praegu töötab kolmandat aastat kunstiõpetajana venekeelses üldhariduskoolis.
 

Kuidas veenvalt kasutada erinevaid tehnikaid oma ideede väljendamiseks kahemõõtmelisel pildipinnal? Võtted ja “nipid” erinevate meediumite kokkuviimisel üheks teoseks. Milline on erinevate tehnikate kasutusjärjekord ühel teosel. Kuidas tagada, et segatud tehnikaga teos säilib eksponeerimisvalmis aastakümneid?
Tutvustan akrüülitehnika, kollaaži, assamblaaži tehnikate eripärasusi ja kooskasutamise ohtusid-eeliseid. Töötuba koosneb loengust (30 min) ja praktilisest osast (60 min).
 
Mall Nukke (snd 1964) on lõpetanud EKA (1992 MA Graafika) ja töötab praegu TTK
Arhitektuuriinstituudi lektorina, samuti Tartu Kõrgema Kunstikooli Pallases erinevate kursuste juhendajana. Tegevkunstnikuna on ta tegutsenud alates 1991. aastast kuni tänaseni. Rohkem infot Mall Nukke kodulehelt ja Vikipeediast.