Emaplaat

Digitehnoloogiate instituudi ajalugu algas 1. septembril 2015, mil ühinesid informaatika instituut, infoteaduste instituut ning matemaatika-loodusteaduste instituudi matemaatika osakond. Direktorina asus tööle Peeter Normak. Õppe- ja teadustegevus korraldati viie akadeemilise suuna alla: haridustehnoloogia (suuna juht õpitehnoloogiate dotsent Linda Helene Sillat), infoteadused (suuna juht prof Sirje Virkus), inimese ja arvuti interaktsioon (suuna juht prof David Lamas), matemaatika ja matemaatika didaktika (suuna juht dots Mart Abel) ja rakendusinformaatika (suuna juht prof Peeter Normak). Instituudi nõukogu esimeheks valiti Andrus Rinde.

Infoteaduste akadeemiline suund asus koordineerima Digital Library Learning rahvusvahelist magistriõppekava, mida varem koordineeris Oslo ja Akershusi ülikooli rakendusteaduste kolledž. Alates 2016. aasta sügisest võeti üle ka digitaalsete õpimängude magistriõppekava koordineerimine, mis arendati välja koos Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudiga.

2016. aastal asutati Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutuse toel tehnoloogialabor ja tarkvaralabor. Instituudil on tihe teadusalane koostöö TLÜ haridusuuenduse tippkeskusega, mida juhib varem meie instituudis töötanud prof Tobias Ley.

Informaatika instituudi ajalugu

Arvutiõpetuse ajalugu Tallinna Ülikoolis ulatub aastasse 1965 kui tollases E.Vilde nimelises Tallinna Pedagoogilises Instituudis taasavatud matemaatika eriala õppekavasse lülitati kursus arvutid ja programmeerimine. Väikeste muudatustega 1978. a ja 1983. a kehtis see õppekava kuni 1986. aastani, mil mindi üle uutele õppekavadele, mille lõpetaja sai keskkooli matemaatika ja informaatika ning põhikooli füüsika õpetaja kutse. Seoses sellega vähendati füüsika ja astronoomia tunde ning informaatika ja arvutusmatemaatika tundide arv kasvas 384 tunnile. Informaatikat ja arvutiõpetust õpetati matemaatika kateedri koosseisus (dots Peeter Normak, õpet Vambola Kase).

1989. aastal asutati iseseisev informaatika kateeder; juhatama asus seda dots Peeter Normak.

1991. aastal mindi järjekordselt üle uutele õppekavadele. Avati keskkooli matemaatika ja informaatika õpetaja õppekava, mille läbimine andis ka informaatika õpetaja kutse. Koos uute õppekavade kehtestamisega mindi 1993. aastal üle ainesüsteemile ning koos muudatustega matemaatika-informaatika osakonna struktuuris moodustati informaatika kateedri baasil informaatika õppetool prof Peeter Normaku juhtimise all. Asutati multimeediumi labor.

1996. aastal loodi kasvatusteaduste osakonna juurde haridustehnoloogia keskus, mis 2006. aastal toodi Mart Laanpere juhtimisel üle tollase informaatika osakonna koosseisu.

1998. aastal võeti vastu esimesed 10 üliõpilast Rakendusinformaatika diplomiõppesse. 1999. aastal avati koostöös Haapsalu kolledžiga Infotehnoloogia eriala. Esimesel semestril õppisid üliõpilased Tallinnas, seejärel jätkus õppetöö Haapsalus.

2000. aastal võeti vastu esimesed üliõpilased informaatika bakalaureuseõppesse.

2001. aastal moodustati iseseisev informaatika osakond. Võeti vastu esimesed üliõpilased Infotehnoloogia (multimeedium ja õpisüsteemid)  ning Infotehnoloogia juhtimise magistriõppe erialadele.

2002. aastal sai informaatika bakalaureuseõppekava täisakrediteeringu.

2003. aastal võeti vastu esimesed üliõpilased Informaatika õpetaja, infojuht magistriõppesse. Samal aastal käivitus esimene haridus- ja teadusministeeriumi sihtfinantseeritud teadusprojekt “Veebipõhise konstruktivistliku õpihaldussüsteemi pedagoogilised lähtealused ja rakendusmudelid Eesti kõrghariduse kontekstis”.

2004. aastal said täisakrediteeringu Informaatika (multimeedium ja õpisüsteemid) ning Infotehnoloogia juhtimise magistriõppekavad.

2005. aastal käivitus Euroopa Komisjoni 6. raamprogrammi raames projekt CALIBRATE, ning 2006. aastal projekt  iCamp (tutvustav video), kus haridustehnoloogia keskus osales  partnerina. Samal aastal avati täielikult ingliskeelne rahvusvaheline magistriõppekava Interaktiivne meedia ja teadmuskeskkonnad (IMKE). See oli esimeseks ingliskeelseks IT-tasemeõppekavaks Eestis.

2008. aastal moodustati informaatika instituut ning IMKE sai täisakrediteeringu.

2009. aastal loodi interaktsioonidisaini labor, seda asus juhtima prof David Lamas.

2010. aastal avati Haridustehnoloogia magistriõppekava ning Infoühiskonna tehnoloogiad doktoriõppekava.

2012. aastal käivitus EL 7. raamprogrammi rahastuse toel projekt Learning Layers (Scaling up Technologies for Informal Learning in SME Clusters), mille teaduskoordinaatoriks sai prof Tobias Ley. Projektitaotlus saavutas oma kategoorias kõrgeima hinde, olles ühtlasi ka ainuke Eesti teadusasutuse poolt juhitud EL raamprogrammidest (FP5, FP6, FP7) rahastatud suuremahuline integreeritud IKT projekt. Detsembris kolis informaatika instituut uude hoonesse, kus olid loodud suurepärased töötingimused nii üliõpilastele, töötajatele kui ka külalistele.

2013. aasta alguses kujundati IMKE ümber Inimese ja arvuti interaktsioon magistriõppekavaks. Hariduse infotehnoloogia sihtasutuse toel loodi digiturbe labor sellealase õppe- ja teadussuuna väljaarendamise toetamiseks. Edukalt läbiti bakalaureuse- ja magistriõppekavade kvaliteedihindamine.

2014. aastal läbiti edukalt ka teadus- ja arendustegevuse sihtevalveerimine (koondhindega excellent) ning doktoriõppe üleminekuhindamine.

2015. aastal käivitus informaatika instituudi olulisel osalusel valminud H2020-WIDESPREAD projekt CEITER (Cross-Boarder Educational Innovation thru Technology-Enhanced Research, projektijuht Mart Laanpere). 5. mail külastas instituudi haridustehnoloogia keskust UNESCO peadirektor Irina Bokova, kes andis keskuse tööle väga kõrge hinnangu

Matemaatika osakonna ajalugu

Matemaatika on olnud esindatud Tallinna Ülikoolis selle kõigil arenguetappidel. Tallinna Ülikooli vanim eelkäija oli Tallinna Õpetajate Seminar, mis asutati 1. juulil 1919 ja õppetöö algas 18. oktoobril, mida enne 2006. aastat tähistati ülikooli aastapäevana. Seminari esimene direktor oli matemaatik Villem Nano (1893-1965, mh praeguse Digitehnoloogiate instituudidirektori Peeter Normaku (s 1952) vanaisa). Seminar nimetati sügisel 1929 ümber Tallinna Pedagoogiumiks, kuid endine nimi taastati 1937 ja selle nime all töötati kuni 1947. aastani. Sel perioodil olid seal Nano kõrval tuntud matemaatikaõpetajad ja kooliõpikute autorid Viktor Päss (1892-1956), August Perli (1871-1935), Arnold Vihman (1899-1975), Elmar Etverk (1899-1977) jt. Inspektorina töötas seal mehaanik Oskar Silde (1900-1996).

Seminar korraldati ümber Tallinna õpetajate instituudiks, mis tegutses aastail 1947 -1952. See ei olnud ülikooli tasemel asutus, matemaatika-füüsika osakonna, hiljem matemaatika kateedri juhataja oli Albert Borkvell (1890-1963). Kateeder oli kuueliikmeline – Vihmani kõrval olid tuntumad Mihkel Usai (1901-1991) ja Mihkel Haavamäe (1915-1997).

Õpetajate instituudi järglasena asutati 1952. a. Tallinna Pedagoogiline Instituut, mille matemaatika-loodusteaduskonnas oli matemaatika(-füüsika) kateeder. A. Borkvelli järel oli kateedrijuhatajaks M. Usai ja alates 1969 Aksel Telgmaa (s 1932). Kateedri koosseisu täiendasid tuntumatena Kalev Ratassepp (1898-1960), August Undusk (1931-2012), Erich Jõgi (s 1928).

1970-ndate aastate keskel omandas kateeder tänapäevased jooned. Kui varem oli kateedri peamiseks teadustegevuse suunaks matemaatika didaktika, siis nüüd lisandusid mitmed teaduskraadiga professionaalsed matemaatikud nagu Aleksander Monakov (s 1945), Tamara Sõrmus (s 1926), Anne Tali (s 1944), Ellen Redi (s 1945) jt. Enne järgmise perioodi algust olid kateedrijuhatajateks Rein Kolde (s 1938) ja A. Undusk ning kuna personaalarvutite aeg on käes, siis eraldus informaatika kateeder, mille esimene juhataja oli P. Normak. Algasid välisstažeerimised (Oldenburg, Varssavi, Praha), õppekavad olid veel väga matemaatilised.

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsusega 30. jaanuarist 1992 nimetati TPedI Tallinna Pedagoogikaülikooliks (TPÜ). Matemaatika kateedri/osakonna juhatajateks olid A. Tali, P. Normak, Paul Tammela (1945-2015). Osakond oli jaotatud õppetoolideks: algebra ja geomeetria (juhataja P. Tammela), informaatika (P. Normak), matemaatika didaktika (A. Telgmaa, R. Kolde), matemaatiline analüüs (A. Kivinukk (s 1948)). Õppekavad muudeti Lääne-Euroopa ülikoolidele sarnasemateks, pärast viieaastast bakalaureuseõpet sai jätkata teadusmagistri tasemel. Osakonnas toimus üle 20 teadusmagistri kaitsmise, kaitsnutest on saanud nüüdseks mitu PhD omanikku. Kuna erialaloengute arvud olid suured, siis sai välja töötatud uusi erikursusi ja -seminare (arvude geomeetria, dünaamilised süsteemid, finantsmatemaatika, stohhastiline analüüs jt). Osakonnas teostatud Eesti Teadusfondi grandid soodustasid välissidemete tekkimist, toimusid stažeerimised (Oldenburg, Odense, Ulm, Poznan) ja esineti rahvusvahelistel konverentsidel Euroopas, Aasias, Põhja-Ameerikas. Tempuse ühisprojekt (TÜ, TTÜ, Sunderland ja Tampere) oli suunatud õpetamisele arvutite vahendusel. Osakonna töörühmad on korraldanud rahvusvahelisi workshop’pe (Teaching mathematics: retrospective and perspectives 1994, 1998, 2003 ja 2009, Summability Problems and Fourier Analysis 1999, 2000 ja 2008; FinEst Math 2002, jms).

Õppeaastal 2001/2002 tehti õppesüsteemi reform, mis kujundas ülikoolihariduse 3-aastaseks bakalaureuseõppeks ja 2-aastaseks magistriõppeks. Matemaatika osakonnast eraldus informaatika osakond (juhataja Katrin Niglas (s 1970)). Nn 3+2 süsteem muutis oluliselt seni võrdlemisi hästi töötanud süsteemi: kadusid teadusmagistrid, eriala-ainete mahtu vähendati, oluliselt vähenes matemaatika õpetajaks õppivate üliõpilaste arv, vähenes ka õppejõudude õppetöökoormus.

Riigikogu otsusega 18. märtsist 2005 muudeti TPÜ nimi Tallinna ülikooliks, ülikooliga liitusid mitmed Tallinna haridus- ja teadusasutused. Algasid reformid: teaduskonnad kaotati, nende asemele tehti palju väikseid instituute, õppetoolide ühendamisel moodustati jälle osakonnad, õppekavadesse tuli palju vaba- ja sissejuhatavaid aineid, tekkisid nn liberal arts õppekavad, õppenädalate arvu vähendati kunagiselt 16+18-lt 14+14-le. Matemaatika osakond läbis teaduse evalveerimise ja õppekavade akrediteerimise, teadusmagistri kava muudeti 3+2 matemaatika magistrikavaks. Matemaatika didaktika töörühm kinnistas sidemeid Põhjamaades (Nordic-Baltic Research in Mathematics Education, ajakiri "Nordic Studies in Mathematics Education"), teostati EL struktuurifondi meetme 1.1 projekti High Quality Mathematical Education Implementing Internationally Recognized Teacher Education (vastutav täitja Tiiu Kaljas (s. 1948)), mille raames töötas siin välisprofessorina Markku Hannula. Üks matemaatika didaktika doktorant kaitses väitekirja Agderi Ülikoolis. Matemaatika doktoriõpe on integreeritud füüsika õppekavasse, kus on kaitstud 2 doktorikraadi matemaatika alal, ehkki füüsika nimetuse all.

Matemaatika osakonna viimased juhatajad on olnud A. Tali, T. Kaljas, A. Kivinukk ja Madis Lepik (s 1958). Osakonnas töötas 2014/2015. õppeaastal 2 professorit, 1 juhtivteadur, 2 dotsenti, 1 vanemteadur ja 4 lektorit. Osakonna õppejõud on olnud aktiivsed vabariiklikus erialases tegevuses (riigieksamikomisjonid, õpikute komisjonid, õppekavakomisjonid, ajakirjade toimetuskolleegiumid, erinevad ekspertkomisjonid, Eesti Matemaatika Selts jne). Osakonnal on olnud suur panus tänapäevaste matemaatikaõpikute kirjutamisel. Tuntumad autorid on A. Telgmaa, A. Undusk, R. Kolde, T. Kaljas, Tõnu Tõnso (s 1959), M. Lepik, õpikute tõlkijana tegutseb A. Monakov.

Infoteaduste instituudi ajalugu

Eesti raamatukoguhoidjate erialakoolitusega hakati regulaarselt tegelema 20. sajandi alguskümnenditel, eeskujuks oli saksa ning anglo-ameerika koolitussüsteem. 1927. aastast oli raamatukogundust võimalik õppida valikainena Tartu Ülikoolis. Tartus koolitati raamatukogutöötajaid mõningate vaheaegadega kuni 1965. aastani. Sellest alates on raamatukoguhoidja ja infospetsialisti koolitus toimunud Tallinna Ülikoolis (tollase nimetusega E. Vilde nim. Tallinna Pedagoogiline Instituut), kultuuriteaduskonna raamatukogunduse ja bibliograafia kateedris. Kateeder reorganiseeriti 1991. aastal raamatukogunduse osakonnaks. 1992/1993 õppeaasta kevadel moodustati osakonnas vastavalt ülikoolis kehtestatud uuele struktuurile õppetoolid ja valiti esimesed professorid: infoteaduse alal Evi Rannap, raamatukogunduse alal Marje Aasmets ja raamatuteaduse alal Mare Lott. Aastatel 1993-2007 tegutses osakond sotsiaalteaduskonna koosseisus, 1994. aastast infoteaduste osakonna nime all. Aasta hiljem alustas osakonna koosseisus tööd infotöö keskus kolme programmiga: kaugkoolituse, täiendkoolituse ning teadus- ja arendusprogrammiga, millest kasvas välja info- ja teadmusjuhtimise keskuslektor Sirje Virkuse juhtimisel.

2007.a. viidi Tallinna Ülikoolis läbi struktuurireform ja 2008. aasta 1. jaanuarist kuni 1.septembrini 2015 tegutses infoteaduste osakonna baasil moodustatud infoteaduste instituut professor Tiiu Reimo juhtimisel.

Õppetegevus on läbi aegade olnud infoteaduste osakonna/instituudi tegevuses esikohal. Õppekavade väljatöötamisel järgitakse nii infoteaduse globaalseid arenguid kui ka Eesti tööturu vajadusi. Õppekavade sisu ja õppe kvaliteeti hindas rahvusvaheline ekspertkomisjon 2001. ja 2008. aastal. Mõlemal korral said kõik bakalaureuse, magistri- ja doktoriõppe õppekavad täisakrediteeringu. 2002/2003. õppeaastast mindi üle 3+2 õppekavadele, mis tähendab, et täieliku ülikoolihariduse omandamiseks tuleb läbida kolmeaastane bakalaureuse- ja kaheaastane magistriõpe. Esimene doktorikraad infoteaduste erialal kaitsti 2001. aastal.

2007. a. käivitus rahvusvaheline ühismagistriõppekava Digital Library Learning (DILL) , mis valmis koostöös Tallinna Ülikooli, Oslo Ülikooli Kolledži ja Parma Ülikooliga ning on ainus raamatukogu- ja infoteaduste alane õppekava Euroopas, mis on saanud Euroopa Liidu Erasmus Mundus toetuse. 

Õppetegevuse kõrval omab olulist tähtsust teadus- ja arendustegevus. Viimase kahekümne aasta jooksul on kujunenud tihe koostöö rahvusvahelise teaduskogukonnaga. Aktiivselt on osaletud Euroopa Komisjoni programmide koostööprojektides. Instituudi teadustegevus evalveeriti positiivselt rahvusvahelise ekspertkomisjoni poolt nii 2004. kui ka 2010. aastal.

Alates Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu taasasutamisest on instituudi õppejõud kaasa aidanud eriala arengute kujundamisele, tegutsedes ühingu toimkondades ja töörühmades. Infoteaduste suuna õppejõud on kaasatud rahvusvaheliste erialaorganisatsioonide (nt International Federation of Library Associations and Institutions/IFLA, European Association for Library and Information Education and Research /EUCLID) tegevusesse ja mitmete erialaväljaannete toimetuskolleegiumitesse (Information Research; Education for Information; Library Review; International Information & Library Review; Nordic Journal of Information Literacy in Higher Education; Knowledge and Information: Studies in Information Science jt) ning panustavad aktiivselt infoteaduse valdkonna globaalsetesse arengutesse.