Kultuuri- ja keskkonnaajalugu (kõrvaleriala)

Kõrvaleriala koosneb kaheksast ainest.

Kunsti ja ühiskonna kursusel näidatakse seoseid ühiskonna arengu ja selle visuaalsete väljenduste vahel. Analüüsitakse nii kunsti funktsiooni ühiskonnas kui ka selle kaudu avalduvat psühholoogilist mõju inimesele. Uuritakse kuidas kehtivad ideoloogiad ja normid on interaktiivses suhtes kunstiga. Käsitletakse kunstiga manipuleerimise viise ja selle kasutamist eneserepresentatsiooni vahendina.

Nõukogude kultuuri ja ühiskonna kursusel tutvutakse Nõukogude ajaloo põhietappidega ja peatutakse pikemalt arengutel, mis toimusid pärast 1953. aastat. Kursuse esimene pool läheneb ajaloole kronoloogiliselt; teises pooles käsitletakse nõukogude ajaloo uurimise põhiprobleeme ja -teemasid. Näiteks käsitletakse järgmisi teemasid: rahvuspoliitika ja perifeeria; majanduse areng ja progress; eraelu, vaba aeg ja tarbimisühiskond; ideoloogia, partei ja kontroll. Ainekursusel keskendutakse ka Nõukogude Eesti ajaloo eripäradele regionaalses ja üleliidulises kontekstis. Üliõpilased õpivad nõukogude ühiskonda ja kultuuri lähemalt tundma eeskätt läbi arvukate filmide vaatamise ja kriitilise analüüsi. 

Kursus Inimene ja materiaalne kultuur käsitleb materiaalse kultuuri mõistet ja selle kasutusvõimalusi uurimistöös. Lisaks teoreetiliste lähtekohtade tutvustamisele tuuakse praktilisi näiteid materiaalse kultuuri analüüsimisest ja tõlgendamisest. Loengute fookuses on inimene ja tema seos esemelise kultuuriga, mida käsitletakse eri allikaliikide ja distsipliinide abil. Sellisena on vaatluse all eluoluga seotud laiemad (religioon, keskkond, loodus, kultuurmaastikud, toitumine, loomad) ja kitsamad (ehted-rõivastus, surmakultuur, ehitised, tehnoloogia, majandus, militaarpärand) teemad. Kursus keskendub eelkõige Eesti ajaloo ja kultuuripärandi mõtestamisele, aga luuakse ka laiemaid seoseid.

Argikultuuri ajaloo kursusel tutvutakse argikultuuri ajaloo peamiste suundade ja historiograafiaga. Vaadeldakse argikultuuri valdkonna mõtestamist läbi valgustusliku ja romantistliku prisma ning peamisi arenguid 20. ja 21. sajandil. Käsitletakse argikultuuri järjepidevust ja uuenemist mõjutavaid faktoreid. Kultuuriuniversaale ja peamisi argikultuuri teemasid (ühiskond, perekond, kogukond, sugu ja soorollid, vaimne ja materiaalne kultuur) vaadeldakse ajaloolises perspektiivis, peamiselt 19. ja 20. sajandi ühiskondlike arengute kontekstis. 

Majandus- ja kommunikatsioonivõrgustike kursusel vaadeldakse Euroopa majanduse arengu põhijooni rõhuga Eesti lähematel naabritel: Saksamaale, Skandinaaviale, Venemaale. Kommunikatsioonivõrgustikud viikingiajal, kaubateed ning nende mõju kohalikule kultuurile. Majandus hansaajal. Linnade teke ja roll Liivimaa majanduselus, tsunftid, gildid, linnamajandus. Sisekaubandus, maa ja linna suhted. Rahandus: mündisüsteemid, sise- ja välismaine rahakasutus, ülekanded. Uusaja majandus ning kaubandus. Uued tootmisharud ja -viisid. Madalmaade ja Inglismaa esiletõus ja Hansa liidu lagunemine. Postiteenistuse ning -teedevõrgustiku kujunemine, trükikunst ning varauusaegne kommunikatsioonirevolutsioon. 

Rände- ja koloniaalajaloo kursus pakub põhiteadmisi peamistest rändeprotsessidest alates esiajast kuni viimaste aastakümneteni, migratsiooni- , diasporaa- ja koloniaaluuringute distsipliinidest, nende arengutest ja peamistest suundadest. 

Baltisaksa kultuuri ja ühiskonna iseloomult interdistsiplinaarne ainekursus annab laiema ülevaate baltisakslastega seotud kultuurilistest põimingutest ja ülekandevormidest eeskätt 18. sajandist alates. Õppeaines keskendutakse ühele konkreetsemale teemale interdistsiplinaarsest perseptktiivist.  

Keskkonnaajaloo ja -humanitaaria kursus osa keskkonnahumanitaariast, mis on uus trendikas uurimusala humanitaarteaduses, mis püüab mõista inimese kohta ajaloos keskkonna perspektiivist, anda teistele liikidele ruumi ajaloos ja teistes humanitaarteadustes, mõista ja kasutada humanitaarteadustes kasutuses olevaid keskkonna uurimise meetodeid ning ületada lõhet humanitaaralade ja reaalteaduste vahel. Loengutes antakse ülevaade Eesti ja Euroopa keskkonnahumanitaaria uurimistöö ajaloost ja hetkeseisust. Seminarides arutleme keskkonnaajaloo ja keskkonnahumanitaaria erinevustest ja sarnasustest, ühistest trendidest ja arusaamadest. 

Karsten Brüggemann on Eesti ja üldajaloo professor, pärit Hamburgist. Doktorikraadi ajaloo alal sai ta Hamburgi ülikoolis väitekirjaga, mis käsitles Vene kodusõda Balti regioonis, ning habiliteerus Gießeni ülikoolis uurimusega Balti kubermangude kuvandist Vene impeeriumi kultuuriruumis. Ta on olnud külalisprofessor Bremeni ülikoolis ning täiendanud end mitmes Saksamaa ja Rootsi uurimiskeskuses. Peamised uurimisvaldkonnad on Vene ja Nõukogude ajalugu, hõlmates Balti riikide, kodu- ja iseseisvussõdade ajalugu, stalinismi ja hilise sotsialismi kultuuriajalugu. Lisaks sellele tegeleb ta rahvusnarratiivide ja mälukultuuriuuringute ning spordi ja turismi ajalooga. Ta on kirjutanud mitmeid raamatuid, sh Nõukogude Liidu muusikalise masskultuuri analüüsi 1930. aastatel ja Tallinna ajaloo, ning Balti ja Venemaa ajalugu puudutavaid uurimusi.

Kersti Markus on õppinud ajalugu ja kunstiajalugu Eestis ja Rootsis, töötanud keskajauurijana ja kunstiajaloo õppejõuna.
Teadlasena huvitavad teda visuaalsete allikate kasutamisvõimalused Skandinaavia ja Läänemere regiooni varasema ajaloo kirjutamisel. Lisaks sellele tegeleb ta ikonograafia ja kunstitööde tajumise probleemidega ning uurib võimu visualiseerimist erinevatel ajalooperioodidel. Uueks suunaks on ajaloo õpetamise visualiseerimine ning selle jaoks meetoodika väljatöötamine.

Ulrike Plath on baltisaksa uuringute ja keskkonnaajaloo professor. Tema professori koht rajati 2012. aastal Saksa riigi rahadega, et toetada saksa kultuuri uurimistööd 21. sajandi Baltikumis. Ta on saksa päritolu, õppinud Hamburgi, Tartu ja Greifswaldi ülikoolis ja saanud doktorikraadi Mainzi ülikoolis. Teadustöös on ta peamiselt tegelenud 18. ja 19. sajandi uuringute, baltisaksa kultuuri- ja kirjandusajalooga ning keskkonnaajalooga rahvusülesest perspektiivist. Teadus- ja õppetöös on ta püüdnud koos käsitleda lokaalseid ja globaalseid fenomene, näiteks toiduajaloos, kliima- ja loomaajaloos või seisuste- ja rahvusteüleses argielus.

Uku Lember on üldajaloo lektor. Ta on lõpetanud Tartu ülikoolis rahanduse eriala, õppis Kesk-Euroopa ülikoolis Budapestis ajaloo magistrantuuris ja doktorantuuris. Ta on täiendanud end Cornelli ülikoolis USA-s, University College Londonis Suurbritannias ja Uppsala ülikoolis Rootsis. Peamised uurimisvaldkonnad on Nõukogude Liidu ajalugu, mälupoliitika, rahvuslus ja queer-ajalugu. Tema doktoritöö teemaks olid nõukogudeaegsed eesti-vene segaabielud (eluloointervjuude põhjal). Hiljuti on ta tegelenud pereajaloo ja muutlike mälestustega sõjalise konflikti aegses Ukrainas. Praegu uurib ta Eesti nõukogude perioodi queer-ajalugu.

Kaarel Vanamölder on kommunikatsiooni- ja praktilise ajaloo dotsent ja ajaloo, arheoloogia ja kunstiajaloo keskuse teadur. Ta on õppinud Tartu ülikoolis ajalugu ja saanud samas doktorikraadi. Õpingud ja teadustöö on viinud lisaks veel Göttingeni, Helsingisse, Bremenisse ja Riiga. Peamised uurimisvaldkonnad on pressi- ja kommunikatsiooniajalugu varauusajal – Rootsi ülemereprovintside esimestest trükitud ajalehtedest 17. sajandi lõpul valmis ka 2012. aastal väitekiri. Lisaks pakub huvi Balti ajaloo historiograafia, linnaajalugu ning ülikoolide ja üliõpilasorganisatsioonidega seonduv. Hiljutisteks uurimisteemadeks on aga kujunenud viina ajalugu varauusajal ning perekonna- ja rahvusülene ajalugu. Talle meeldib väga veeta aega arhiivides, otsida jälgi ammukadunud maailmadest ning sellest kõigest pärast teistele jutustada.

Marju Kõivupuu on vanemteadur. Marju on ka folklorist ja kultuuriloolane, kelle uurimishuvid maastiku ja kultuuri keskuses on seotud inimese ja looduse/maastiku suhete ning kultuuripärandi teemaderingiga. Lisaks tegeleb ta surmakultuuri ja rahvameditsiini uurimisega.

On juhendanud edukalt doktorante ja magistrante. Mitmed tema monograafiad on pälvinud nii Tallinna Ülikoolis kui ka vabariiklikul tasemel tunnustust. Tallinna Ülikoolis loeb ta eesti ja võrdleva rahvaluule kursust, samuti mitmeid teisi erikursusi - nagu näiteks maailmavaated ja usundid, maastikupärand ja argikultuur. 

Linda Kaljundi on keskajauuringute vanemteadur. Doktorikraadi on ta saanud Helsingi ülikoolis, ennast täiendanud ja töötanud Soome, Rootsi ja Taani teaduskeskustes. Teadustöös on ta tegelenud põhjalikumalt ristisõdade ja Euroopa keskaegse ekspansiooni ajalooga. Selle kõrval on ta osalenud interdistsiplinaarsetes projektides, mis on uurinud ilukirjanduse, maastiku ja pärandi ning kunsti mõju ajaloomälule. Õppetöös on ta keskendunud ajalookirjutuse ajaloo ja teooria ning mälu-uuringute teemadele. Lisaks teadusartiklitele ja teaduskogumike toimetamisele on Linda Kaljundi avaldanud ajakirjanduses teadust populariseerivaid kirjutisi, teadus- ja ilukirjanduse kriitikat ning kunstikriitikat.