Näitus „Sehkendajad“, Anu Soojärv

Sehkendama - joonistama, kirjutama; askeldama, õiendama

Sipelgapesi on hiiglama põnev jälgida. Noh, vähemasti seni, kuni pesa ümber saalivad sipelgad varbaid talumatult purema hakkavad. Kihava ja kobrutava pesakuhila lammutab silm peagi tuhandeteks ja tuhandeteks loomakesteks, kes lakkamatult ringi sehkendavad, risti ja rästi nagu tillukesed nõelad, mis kogu pesakuhja justkui igas võimalikus kombinatsioonis läbi nõeluda üritaks. Nad sibavad sissetallatud radu pidi sinna ja tänna, edasi ja tagasi. Teinekord lõikuvad teerajad omadega, siis ristatakse teretuseks tundlad. Mõnikord ristuvad pesakaaslaste teed hoopis ajalise nihkega ning tõttajad ei aimagi, et kamraad samuti siit äsja läks. Vahel vedivad nad turjal igasugu kraami - lehetükikesi, tõuke, surnud putukaid, puukoort, postipakke, mööblit, kandekorvides kasse ja nõnda edasi. Raskete kandamite puhul tassivad isegi mitmekesi, vahepeal kohmakalt rajalt välja ukerdades ning omavahel vaieldes. Siis tarivad nad seljas koguni oma mune - kui on tarvis järeltulijaid ohtu sattunud pesast evakueerida või trenni või lasteaeda viia. Kui sadama hakkab, tõmbavad nad kraed üles või avavad vihmavarjud ja otsivad sammu kiirendades varju, samal ajal suletakse pesas kõik aknad ja uksed, et vesi sisse ei pääseks. Tõepoolest - inimesi on hiiglama põnev jälgida. Jälgida seda kihavat “sipelgapesa”, väsimatuid ringisehkendajaid, kes sibavad sissetallatud radu pidi sinna ja tänna, edasi ja tagasi, jättes enesest tikkimisnõela kombel kordumatu mustri.

Anu Soojärv (s. 1983) on EKA muinsuskaitse ja konserveerimise eriala lõpetanud muuseumitöötaja ning muinsuskaitsja, kes aeg-ajalt joonistab ja kirjutab. Näitusele riputatud ülessehkendused on sündinud viimase viie aasta jooksul trammi oodates, tänavatel jõlkudes, poejärjekorras seistes, tööle kõmpides. Jälgides ja kuulates.