Öine ärkamine
Unesse puutuvatest küsimustest on psühholoogia seisukohalt tähtsaim
küsimus une "sügavusest". Otseselt "mõõta" une sügavust me ei saa, kuid
on võimalik saada une sügavuse kohta enam-vähem täpseid kaudseid
andmeid. Vastavaid katseid viidi läbi juba enam kui 100 aastat tagasi.
Ka hiljem on selliseid katseid korraldatud. Me kõik teame, et kära läbi
võib inimest üles äratada. Siin võime oletada, et uni on seda sügavam,
mida tugevamat kära on inimese äratamiseks tarvis teha. Erinevas
tugevuses kära teha on äärmiselt lihtne. Võetakse näiteks metallkuulike
ja lastakse ta puust või metallist plaadile kukkuda. Mida raskem on
kuul ja mida kõrgemalt ta kukub, seda tugevam on kära. Selliste
abinõudega korraldatud äratamiskatsed näitasid, et alguses on uni
võrdlemisi kerge ehk pealiskaudne, kuid siis hakkab selle sügavus ruttu
kasvama, jõudes umbes ¾ tundi peale magamajäämist maksimumini, püsib
seal umbes pool tundi ja hakkab seejärel ruttu langema ning mitme tunni
jooksul kuni hommikuni on uni jälle võrdlemisi kerge ehk pealiskaudne.
Mõned uurijad on leidnud, et kui ülesärkamise järel uuesti magama jääda, siis järgneb sellele jälle unesügavuse maksimum, kuigi väiksem ja lühema kestvusega. Üks uurija on öelnud, et me üldse liiga palju magame, liiga palju andume pealiskaudsele unele, mis ei too meile mingit kasu. Kõigele sellele peab aga lisama, et see, kas teatav ärritus, näiteks kära, meid äratab või mitte, ei olene igakord ainult ärrituse tugevusest või une sügavusest. Siin on olemas ka veel teisi põhjusi. Näiteks ema, kes magab väikese lapsega, võib vahel magada üsna suure kära juures, kuid iga kord ärkab kohe üles, kui laps vähimatki häält hakkab tegema. Sellest järeldub, et peale ärrituse tugevuse on tihti tähtis veel ka ärrituse tähendus.
Säärased nähtused, kus magaja ärkab üles selle tõttu, et ärritusel on tema jaoks eriline tähendus, tekitab küsimuse, mis toimub une ajal meie teadvuse või hingeeluga? Kindlasti on paljud tähele pannud, et tihti, kui meil on vaja üles tõusta varem kui harilikult, siis me ärkamegi õigel ajal, ilma et keegi oleks meid äratanud. Esimesena uuris seda nähtust umbes 100 aastat tagasi endine Tartu Ülikooli psühhiaatriaprofessor Tschisch. Magama minnes otsustas Tschisch ärgata kindlal ajal, ärgates vaatas ta kella ja pani aja kirja. Need katsed kestsid kolm aastat ja nende arv ulatus üle saja. Tschisch leidis, et keskmine viga ärkamisajas oli temal 13 minutit ja et uni katseöödel ei erinenud millegi poolest harilikust unest. Sarnastele tulemustele jõudis ka teine uurija kelle nimi oli Vaschide’i. Lisaks Tschischile leidis ta, et viga ärkamisajas talvel ja sügisel oli suurem kui talvel ja kevadel.
Sääraste nähtuste puhul, kus magaja ärkab kas sellepärast, et antud ärritus omab tema jaoks erilist tähendust, või sellepärast, et ta on varem otsustanud ärgata antud ajal, tahaks paista, nagu ei magaks une ajal mitte meie terve mina, vaid ainult üks osa temast, kuna teine osa on endiselt ärkvel ja hoiab alles sidet välisilmaga. Kuid ärgates üles me sellest mitte midagi ei mäleta. See, mida mäletame oma elamustest une ajal – on meie unenäod.
Mõned uurijad on leidnud, et kui ülesärkamise järel uuesti magama jääda, siis järgneb sellele jälle unesügavuse maksimum, kuigi väiksem ja lühema kestvusega. Üks uurija on öelnud, et me üldse liiga palju magame, liiga palju andume pealiskaudsele unele, mis ei too meile mingit kasu. Kõigele sellele peab aga lisama, et see, kas teatav ärritus, näiteks kära, meid äratab või mitte, ei olene igakord ainult ärrituse tugevusest või une sügavusest. Siin on olemas ka veel teisi põhjusi. Näiteks ema, kes magab väikese lapsega, võib vahel magada üsna suure kära juures, kuid iga kord ärkab kohe üles, kui laps vähimatki häält hakkab tegema. Sellest järeldub, et peale ärrituse tugevuse on tihti tähtis veel ka ärrituse tähendus.
Säärased nähtused, kus magaja ärkab üles selle tõttu, et ärritusel on tema jaoks eriline tähendus, tekitab küsimuse, mis toimub une ajal meie teadvuse või hingeeluga? Kindlasti on paljud tähele pannud, et tihti, kui meil on vaja üles tõusta varem kui harilikult, siis me ärkamegi õigel ajal, ilma et keegi oleks meid äratanud. Esimesena uuris seda nähtust umbes 100 aastat tagasi endine Tartu Ülikooli psühhiaatriaprofessor Tschisch. Magama minnes otsustas Tschisch ärgata kindlal ajal, ärgates vaatas ta kella ja pani aja kirja. Need katsed kestsid kolm aastat ja nende arv ulatus üle saja. Tschisch leidis, et keskmine viga ärkamisajas oli temal 13 minutit ja et uni katseöödel ei erinenud millegi poolest harilikust unest. Sarnastele tulemustele jõudis ka teine uurija kelle nimi oli Vaschide’i. Lisaks Tschischile leidis ta, et viga ärkamisajas talvel ja sügisel oli suurem kui talvel ja kevadel.
Sääraste nähtuste puhul, kus magaja ärkab kas sellepärast, et antud ärritus omab tema jaoks erilist tähendust, või sellepärast, et ta on varem otsustanud ärgata antud ajal, tahaks paista, nagu ei magaks une ajal mitte meie terve mina, vaid ainult üks osa temast, kuna teine osa on endiselt ärkvel ja hoiab alles sidet välisilmaga. Kuid ärgates üles me sellest mitte midagi ei mäleta. See, mida mäletame oma elamustest une ajal – on meie unenäod.
Litsenseeritud: Creative Commons Attribution Non-commercial Share Alike License 3.0