Skip navigation

Unenäod, meie tundmused ja soovid

Unenägude tekkimisel võivad tähtsat osa etendada ka meie tundmused ja soovid. Tundmuste puhul võiks arvestada kaht võimalust. Esimene: teatavad tundmused, seotud teatavate asjadega, olid meil juba varem olemas ja tundmuste mõju unenägude tekkimisele väljenduks niisugusel juhul kõigepealt selles, et me näeme und esmajoones neist elava "tundelise tooniga" värvitud asjadest. Mõned uurijad loevad seda tundmuste momenti väga tähtsaks teguriks meie unenägude tekkimisel. Teine võimalus seisneb selles, et mitmesuguste orgaaniliste protsesside läbi meis on une ajal esile kutsutud mingisugune üldine emotsionaalne ehk tundmusolek ja unenägu on sisult nagu selle põhjendus, nagu emotsionaalse olekuga antud üldise kava üksikasjalik täitmine. Mõnes unenäos võib esile astuda nii varem olnud kui ka alles une ajal kehaliste olekute läbi esilekutsutud tundmuste mõju.

Samuti nagu meie tundmused, võivad meie unenägude tekkimisel etendada teatavat rolli ka meie rahuldamata jäänud soovid. Näiteks näljane näeb tihti unes sööke, rahapuuduse all kannataja leiab unes hunniku raha, armastaja näeb unes armastatut jne. Sellelt seisukohalt võib meie unenägusid seada kõrvuti unistustega. Ka unistuste aluseks on tihti mingi rahuldamata jäänud soov, nagu soov olla kuulus, rikas jne.

Kuulsa Viini psühhiaatri Freud’i arvates ei ole unenägudes midagi juhuslikku, midagi, milles puuduks loogiline side elementide vahel. Unenäo tekitajaks on ikka teatud kindel soov ja kogu unenägu tuleb seletada lähtudes kõigepealt sellest soovist. Kuid otseselt väljenduvad soovid unenägudes ainult harva, tavaliselt laste unenägudes. Täiskasvanul on unenäo tekitajaks harilikult mingi varjatud, tema alateadvuses peituv soov. Need soovid, mis peituvad meie teadvuses, võivad olla ka sellised, mis ei kannata päevavalgust. Need on soovid, mis kui mittevastavad moraalseile ja sotsiaalse ümbruskonna nõudeile, võivad olla teadvusest välja tõrjutud teadvusetusse. Meie teadvuses peituvate soovide iseloomu tõttu ei luba meie "sisemine tsensuur" neil väljenduda meie unenägudes otseselt. Selle tõttu tarvitab meie teadvus unenäos kaudset teed ja nimelt saavutab ta oma soovide rahuldamist sümboolselt. Niiviisi tuleb iga unenäo juures teha vahet kahe asja vahel: ühelt poolt unenäo manifestne ehk avalik sisu – need kujutlused, mis olid magajale otseselt antud ja millest ta pärast jutustab; teiselt poolt unenäo latentne ehk varjatud mõte – need mõtted ja soovid, mis peituvad unenäo manifestse sisu taga, millest unenäo nägija ise mitte midagi ei tea ja mida võib kindlaks teha ainult manifestsest sisust lähtuv ja erilisi meetodeid tarvitav analüüs. Lühidalt ütleb seega Freud’i teooria, et kõik meie unenäod või enamus neist on "sooviunenäod". Mitte kõik psühhoanalüütikud ei ole nõustunud Freud’i vaadetega. Alfred Adler (1870 – 1937), kes oli Freud’i kolleeg, lükkas tagasi paljud aspektid Freud’i doktriinis, kaasa arvatud une tähenduse. Adler väitis, et unenägu ei kehasta alateadlikke soove nagu Freud uskus. Selle asemel nägi ta unenägu mistahes mõtete jätkamisena. Paljud kaasaegsed terapeudid jagavad seda vaadet.

Kuid Freud’i teooria vastu räägivad ka mitmed unenägudesse puutuvad faktid, nagu otsene, mittesümboolne soovide rahuldamine paljudes unenägudes, nagu hirmu unenäod, unenäod, mis sisult ei ole midagi muud kui varem toimunud intensiivse elamuse täpne kordumine jt. Kuid vaatamata sellele et Freud’i unenägudeteooria ei suuda rahuldada eelarvamusteta uurijat, on Freud’i unenägude uurimused ka palju väärtuslikku andnud.

Litsenseeritud: Creative Commons Attribution Non-commercial Share Alike License 3.0