Bibliotheca Mediorum et Communicationis
|
ISBN 978-9985-58-936-6 |
Digitaalsest semiosfäärist. Kultuur, meedia ja teadus antropotseenis Inglise keelest tõlkinud Tanel Pern Alles pärast seda, kui globaalne meedia ja digitaalne kommunikatsioon muutusid arvutite ja mobiilseadmete abil kättesaadavaks, on inimestel olnud võimalik kogeda maakera kui tervikut. Mida tähendab olla üks liik planeedil, selmet olla hajutatud, omavahel võistlevate ja vastastikku tõlkimatute kultuuride virvarr? Laiahaardeline mõtleja Juri Lotman (1922–1993) on pakkunud originaalse teooria, mis toetab ka kultuurilise globaliseerumisega toimetulekut. Raamat „Digitaalsest semiosfäärist“ näitab, kuidas Lotmani semiosfääri mudel pakub ainulaadse ja veenva võtme tänapäeva globaliseerunud digitaalmeedia süsteemide dünaamika ja funktsioonide mõistmiseks. Lotmani evolutsionistlikku ja dünaamilist semiosfääri mudelit ajakohastades annavad John Hartley, Indrek Ibrus ja Maarja Ojamaa ainulaadse ülevaate üleilmsetest mehhanismidest, mis kujundavad meediat, tähendusloomet, loovust ja muutusi – nii produktiivseid kui ka hävitavaid. Uues valguses vaadeldakse nende nähtuste selgitamiseks esile kerkinud teadusvaldkondadevahelisi suhteid, püüdes integreeritud kultuuriteadusliku vaatenurga abil kaotada lõhet loodusteaduste ja humanitaaria vahel. |
|
978-9985-58-859-8 |
Meediakultuur. Meediastunud maailmade kultuur Saksa keelest tõlkinud Katrin Kaugver, järelsõna Ragne Kõuts-Klemm Kuidas muutub ühiskond olukorras, kus suurt osa tänapäevasest kommunikatsioonist vahendab mõni tehnoloogiline meedium? Andreas Heppi raamat „Meediakultuur. Meediastunud maailmade kultuur“ pakub veenva mõtteraamistiku mõistmaks ja analüüsimaks, kuidas meedia vormib meie igapäevaelu ja sotsiaalseid institutsioone. Raamat räägib sellest, mida on meedia üha suurem maht meie igapäevas teinud meie elu ja ühiskonnaga. Sellist meediast küllastunud kultuurikeskkonda nimetab Hepp meediastunud ühiskonnaks. „Meediakultuur” esitab meediastumise kui kultuurifenomeni sotsiaalteadusliku analüüsi raamistiku, koondab teadmise tehtu kohta ja pakub aluse, kuidas muutusi edasi uurida. „Meediastumine“ on keskse mõiste, mis iseloomustab praegust rahvusvahelist arutelu meedia üle. Hepp on selles arutelus eelkõige silma paistnud oma kauaaegse keskendumisega kultuuriuuringute traditsioonile, ühendades oma meediastumise teoorias kultuuriteooria ja sotsioloogilised ning institutsionalistlikud lähenemisviisid. Andreas Hepp (snd 1970) on saksa meediauurija, Bremeni ülikooli professor. Tema uurimissuunad hõlmavad muuhulgas meedia- ja kommunikatsiooniteooriaid, meediasotsioloogiat ning -psühholoogiat ja meediastumise uuringuid. |
|
ISBN 978-9985-58-923-6 |
Dialoog ekraaniga Sisenete kinosaali, tuled kustuvad ja teie ette ilmub vestluskaaslane, kes näitlejate ja diktori häälte ning valgel linal vilkuvate varjude mänguga püüab teile teada anda millestki, mida ta oluliseks peab ja ühtlasi veenda teid, et selle teada saamine on ka teie jaoks hädavajalik. Käesoleva raamatu sisu võib võtta kui filmikeele aabitsat, kui kinematograafia keele esimesi õppetunde. Ning nagu iga aabits sisaldab tähestiku põhitõdede tutvustust ja lugemisvara, on ka käesolevas raamatus olemas filmikeele tähestiku elemendid ja lood filmikunsti ajaloost. See on raamat alustamiseks neile, kes tahavad kõnelda ekraaniga ja mõista tema keelt. Esmakordselt 1994. aastal ilmunud „Dialoog ekraaniga“ on filmikunsti ABC, mis on nüüdseks juba kujunenud klassikaks. Teos on läbinud kaasautori Juri Tsivjani värskenduskuuri ning ilmub eesti keeles esmakordselt. |
|
ISBN 978-9985-58-895-6 |
Meedia – vahendist vahendajaks. Kommunikatsioon, kultuur ja hegemoonia Lõuna-Ameerika läbi aegade tuntuima meedia- ja kommunikatsiooniuurija Jesús Martín-Barbero üle 30 aasta tagasi ilmunud mõjukas teos „Meedia – vahendist vahendajaks“ („De los medios a las mediaciones“, 1987) sünteesib meedia- ja kultuuriuuringute eri harud efektselt üheks süsteemiks. Seda tehes tõuseb esile tema rõhuasetus vahendustel kui laiematel ühiskondlikel ja kultuurilistel protsessidel – sellel, kuidas meediatarbijad erinevates sotsiaalsetes ja kultuurilistes kontekstides meediat kõige erinevatel viisidel loovalt vastu võtavad, interpreteerivad ja edasi annavad. Martín-Barberot võib pidada vahendusteooria isaks ning tema teos kuulub maailma meediauuringute ajalukku. Autor näitlikustab oma teooriat läbi Lõuna-Ameerika kultuuriliste ja sotsiaalsete olude ja praktikate, kasutades ohtrat etnograafilist materjali. Tema uurimisobjektiks on nii telenovela’d, kaugete mäestikukülade kogukonnaraadiod kui ka antenniehituspraktikad. Analüüs, mis keskendub küsimusele hegemooniatest vahendusprotsessides, on nüansseeritud ja kompleksne ning jätkuvalt aktuaalne. |
|
ISBN 978-9985-58-893-2 |
Eesti digikultuuri manifest Eesti on maailmas põhjendatult tuntud kui edumeelne digiriik. Samas ei ole me suutnud panna seda digiriiki kuigi edukalt teenima meie riikluse kõige põhilisemaid väärtusi: keele ja kultuuri säilitamist ja arendamist. Mure eesti keele ja kultuuri kestlikkuse pärast võtab avalikkuses üha suuremaid ja kummalisemaid vorme. Samal ajal kuuleme aga üha uutest Eesti e-riigi saavutustest. Mida toob saabunud digiajastu eesti kultuurile? Kuidas kanda Eesti e-edulugu üle ka kultuuri valdkonda? Kultuuriministeerium kuulutas 2020. aasta digikultuuriaastaks. Käesolev raamat koondab ühtede kaante vahele sel puhul Tallinna Ülikooli ja Postimehe koostöös ilmunud kakskümmend esseed, mis algselt avaldati Postimehe lisalehe AK rubriigis „Digikultuur“. Raamatu tarvis on autorid oma esialgseid kirjutisi täiendanud ja arendanud. Raamatu koostajate arvates tuleks digikultuuri mõista uue tähendusloome kontekstina, uutmoodi „lingitud“ maailmana, mida me alles hakkame paremini mõistma. See uus „digitaalne olukord“ sunnib meid ka Eestis revideerima mitmeid seniseid põhimõtteid ja käitumisharjumusi. |
|
ISBN 978-9985-58-868-0 |
Milleks uurida meediat? Inglise keelest tõlkinud Liisi Rünkla „Milleks uurida meediat?“ on Briti teadlase Roger Silverstone’i interdistsiplinaarselt eri lähenemisnurki põimiv manifest meedia uuringute suurtest küsimustest. Autori haare on lai nii ajaliselt kui ka geograafiliselt, näiteid leidub kõikjalt maailmast ja eri ajastutest, omavahel seostuvad semiootika, kultuuriuuringud, psühhoanalüüs, etnograafia, sotsioloogia, meediamajanduse uuringud, poliitökonoomia ja meediapoliitika. Raamatus ilmneb tugevalt Silverstone’i lähtumine Raymond Williamsi loodud kultuuriuuringuid ja poliitökonoomiat lõimivast traditsioonist. Olulist rolli mängib raamatu vorm: see on justkui suuline kõne ‒ lihtne, orgaaniline ja elegantne, omamoodi retooriline meistriteos. Sellisena peaaegu mitte-akadeemiline, sobib raamat hästi laiale lugejaskonnale, et meediauuringute keskseid küsimusi ja probleeme tundma õppida. Roger Silverstone (1945–2006) oli üks mõjukaimaid meediauuringute eestvedajaid. 1998. aastal sai temast esimene Londoni majandusülikooli (LSE) meedia- ja kommunikatsiooniuuringute professor; ta lõi uue osakonna, millest on saanud üks juhtivaid meediavaldkonna uurimiskeskusi maailmas. Silverstone’i sulest ilmus 12 raamatut, neist tuntuim on „Milleks uurida meediat“ („Why Study the Media“, 1999), mis praeguseks on tõlgitud kümnesse keelde |
