Bibliotheca Philosophica
|
ISBN 978-9985-58-939-7 |
Plotinos ja uusplatonism Tõlge saksa keelest, kommentaarid ja järelsõna Jaan Lahe Uusplatonism, millele pani 3. sajandil pKr aluse Roomas tegutsenud filosoof Plotinos (u 205–270), oli antiikaja viimane iseseisev filosoofiasuund. Selle Platoni pärandit tõlgendava ja edasi arendava filosoofia mõju ulatub Rooma keisririigist ajaliselt ja ruumiliselt kaugemale ning on puudutanud paljusid mõtlejaid ja mõttesuundi nii kesk- kui ka uusajal. Uusplatonism on jätnud sügava jälje mitte ainult õhtumaisesse, vaid ka juudi ja islami filosoofiasse. Jens Halfwasseni raamat annab süstemaatilise ülevaate Plotinose elust, teostest ja mõtlemisest ning uusplatonismi esindavatest filosoofidest ja uusplatonismi järelmõjudest hilisemas õhtumaade mõtteloos. Halfwasseni teos, mis on esimene eesti keeles ilmunud raamat uusplatonismist, on mõeldud kõigile, keda huvitab Euroopa mõttelugu ja vaimukultuur. |
|
ISBN 978-9985-58-875-81 |
Intensiivne teadus ja virtuaalne filosoofia Inglise keelest tõlkinud Mart Kangur Manuel DeLanda (sünd 1952) raamat „Intensiivne teadus ja virtuaalne filosoofia“ sobib nii teadusfilosoofia õpikuks kui ka heaks sissejuhatuseks Gilles Deleuze’i filosoofiasse. Manuel DeLanda on Mehhiko päritolu Ameerika kunstnik, kirjanik ja filosoof. Ta on uurinud ja edasi arendanud prantsuse moodsate filosoofide, eeskätt Gilles Deleuze’i ja Félix Guattari mõttetööd. „Intensiivne teadus ja virtuaalne filosoofia“ selgitab analüütilistele ja teadusfilosoofidele mõistetavas keeles Deleuze’i filosoofia realistlikkust ning toob välja tema ontoloogia matemaatilised alused. Autor avab ja arendab – „tõlgib“ – Deleuze'i mõtlemist originaalsete näidete ja mõistete abil, tuues imelise selgusega esile, mil määral on selle tõeline potentsiaal alles avastamise ootel. |
|
ISBN 978-9985-58-851-2 |
Kuidas teha sõnadega asju Inglise keelest tõlkinud Triin Kallas J. L. Austini kuulsaim teos, keelefilosoofia klassikaks saanud raamat „Kuidas teha sõnadega asju“ („How to do things with words“, 1962) pani aluse kõnetegude teooriale, mis põhineb ideel, et igasugune keelekasutus sisaldab performatiivset aspekti ‒ öelda tähendab teha. John Langshaw Austin (1911–1960) oli üks XX sajandi juhtivaid filosoofe ja keeleteoreetikuid. Oxfordi ülikooli moraalifilosoofia professorina kuulus ta nn tavakeelefilosoofide ringi, mis üritas käsitleda suuri filosoofilisi probleeme igapäevase keelekasutuse uurimise kaudu. Teos ilmus kaks aastat pärast autori surma ning põhineb 1955. aastal Harvardi ülikoolis peetud William Jamesile pühendatud loengutel. Tegemist pole mitte monograafia, vaid loengukursusega, mis ei pretendeeri ammendava süsteemi loomisele, vaid teeb midagi olulisemat: avab ukse uude keelefilosoofia valdkonda. Raamat jaotub kaheks ebavõrdseks osaks. Esimene keskendub nendele ütlustele, mida Austin nimetab performatiivseteks, analüüsides detailselt nii nende esitamistingimusi kui ka keelelist eripära. Raamatu teises pooles skitseerib Austin üldisema kõnetegude teooria. Austin illustreerib oma teooriat rohkete ja kohati humoorikate näidetega. Nimepanekud lapsele, laevale, linnale jne on performatiivsed kõneteod, mida saavad sooritada kindlad isikud kindlates olukordades. Öeldes „Jah!“ abielutseremoonial pannakse toime abiellumise akt. Teisalt aga toob Austin näiteks, et kui ta näeb kail jalutades laeva küljes rippuvat šampanjapudelit ja lööb selle vastu laeva puruks, öeldes „Ma ristin selle laeva Härra Staliniks“, siis vaatamata vormeli õigsusele on see performatiivne ütlus ebaõnnestunud. Laev ei saa nimeks Härra Stalin ning härra Austini tegevus ei kvalifitseeru nimeandva kõneteona, vaid väärteona (huligaansusena). Austin osutas oma mõjuka raamatuga probleemide hulgale, mis ei raputanud mitte üksnes filosoofiat ja keeleteadust, vaid ka kõiki kommunikatsiooniga seotud valdkondi, nt antropoloogiat, sotsioloogiat, kirjandusteadust, juurat, tehisintellekti, samuti teatrit ja lavakunsti. Raamat on varustatud Mihhail Lotmani järelsõnaga |
|
978-9985-58-849-9 |
Filosoofia sünd Itaalia keelest tõlkinud Jaan Pärnamäe ja Kati Karja „Filosoofia sünd“ on raamat Lääne mõtte metsikutest lätetest. Giorgio Colli (1917‒1979) oli itaalia filosoof, filoloog ja kauaaegne Pisa ülikooli professor. Ta töötas välja originaalse lähenemise Lääne filosoofilisele traditsioonile, omalaadse „antifilosoofia“. Oluline mõju selles on Friedrich Nietzschel, kellega liidab Collit kõigepealt suur huvi kreeka filosoofia ja seega ka Lääne mõtte alguse ja aluste vastu. Mõlemad on otsinud eelsokraatilistest mõtlejatest ning üldisemalt kreeka arhailisemast religioossest, müütilisest ja traagilisest maailmatunnetusest mõtlemise elulist lätet, mis hilisemas, Sokratese-järgses filosoofias taltsutati ja kõrvale tõrjuti. Seda iidset alget nimetab Colli „tarkuseks“ ja vastandab filosoofiale kui pelgale „tarkusearmastusele“. „Filosoofia sünd“ ilmus esmakordselt 1975. aastal ja on kokkuvõte kolmeköitelisest teosest „Kreeka tarkus“ („La sapienza greca“, 1977–1980). Järelsõna autor Daniele Monticelli iseloomustab teost järgmiselt: „Käesolev raamat on ebaharilik jutustus sellest, kuidas Vana-Kreeka kultuuri hämaratest, ahvatlevatest ja kohutavatest, kuid igati elujõulistest lätetest kasvasid välja lääne tsivilisatsiooni kuivavõitu ja elutud mõttelised alused.“ TLÜ humanitaarteaduste instituudi vanemteaduri Liisi Keeduse sõnul kaitseb raamat teesi, et tarkus pole mitte tõsikindel teadmine, milleks teda läänelikus filosoofias on ekslikult peetud, vaid midagi hämara müsteeriumi ja ohtliku mõistatuse adumise vahepealset. Ta lisab: „Colli mõtisklused on filosoofia selle tormilisimal kujul, nietzschelikus võtmes – lõimides vaimsust ja elulisust, ülevust ja joovastust, avastamis- ja äratundmisrõõmu.“ |
