2017
|
ISSN 2504-6616 |
Philologia Estonica Tallinnensis II (2017) Kirjanduse intermeedialisus Philologia Estonica Tallinnensis uue numbri teemaks on „Kirjanduse intermeedialisus". Ajakirjas vaadeldakse kirjanduse ja teiste meediumite suhteid, fookuses on eeskätt kirjandustekstide liikumine üle meediumite piiride. Intermeedialisuse uurimine eeldab interdistsiplinaarset lähenemist ja ka siinse teemanumbri autorite seas on kirjandus-, teatri- ja tantsu-uurijaid ning teemade ring ulatub rahvapärimuse kasutamisest digitaalkirjanduse uusimate vormideni. Tanel Lepsoo vaatleb võrdlevalt kurjuse avaldumist A. H. Tammsaare romaanis „Põrgupõhja uus Vanapagan” ja selle ekraniseeringus ning Andrus Kivirähki romaanis „Rehepapp ehk november” ja sellest lähtuvas Rainer Sarneti filmis. Piret Kruuspere kirjutab eesti näitekirjanduse ja teatrikunsti suhetest rahvusliku mälukultuuriga, sealhulgas ajalooproosa dramaturgilistest tõlgendustest ning mineviku läbitöötamisest dramaturgilises ja lavalises vormis. Madli Pesti analüüsib oma artiklis füüsilise teatri mõistet ja selle kujunemist VAT Teatri lavastuse „Eine murul” näitel. Heili Einasto võtab vaatluse alla Kalevipoja-teemalised balletid 1934. aastast tänaseni ja keskendub nende võrdlevas käsitluses sellele, kuidas on tantsulaval avaldunud rahvuslikud ja soolised stereotüübid. Anneli Mihkelev vaatleb eesti folkloorist pärit mütoloogilist tegelast kratti, kes on levinud rahvapärimusest ilukirjandusse, teatrisse ja filmi. Anneli Kõvamees kirjutab kirjastuses Petrone Print välja antud reisikirjade sarjast, vaeb sarja fenomeni ja struktuurimustreid ning püüab tuua selgust sarja žanrilisse kuuluvusse. Piret Viires keskendub kirjanduse ja arvutitehnoloogia suhetele, analüüsib digitaalset kirjandust, selle seoseid digihumanitaariaga, erinevaid definitsioone ja periodiseerimist ning arutleb sotsiaalmeedia kirjanduse üle. Väljaanne sisaldab eestikeelseid artikleid ingliskeelsete resümeedega.
|
|
231 lk |
Pärast lõplikkust. Essee sattumuslikkuse paratamatusest Teoses ”Pärast lõplikkust. Essee sattumuslikkuse paratamatusest“ on prantsuse filosoofi Quentin Meillassoux’ peamine taotlus ületada Immanuel Kanti postuleeritud tunnetuslik lõhe inimese ja maailma vahel, liikuda teispoole inimlikku “lõplikkust”. Meillassoux’ hinnangul põhineb kogu Kanti-järgne filosoofia “korrelatsionismi” ideel, arusaamisel, et tegelikkus (maailm) on alati vaid tegelikkus-meie-jaoks, et filosoofia objekt on korrelatsioon mõtlemise ja olemise, meie ja maailma vahel, et meil puudub ligipääs neile kahele eraldiseisvalt. Meillassoux’ siht on korrelatsionismist loobuda; selleks toetub ta astrofüüsikute, geoloogide ja paleontoloogide tööle, kes uurivad Maa (universumi) ajalugu enne inimese teket, s.t. kes tegelevad maailmaga enne, kui sai tekkida korrelatsioon inimese ja maailma vahel. Seda inimliigi tekkele eelnevat maailma nimetab Meillassoux esiaegseks (pr ancestral). Kuid lisaks inimese ja maailma vahekorra revideerimisele, pakub ta välja uue käsituse maailma toimimisest. Maailm on Meillassoux’le radikaalselt sattumuslik, selles puudub põhjuslik paratamatus, pigem valitseb maailmas kaos – ainus kindel tugipunkt ongi see, et kõik on juhuslik. Quentin Meillassoux (snd 1967) on tänapäeva hinnatumaid uue põlve prantsuse filosoofe, üks nn spekulatiivse realismi loojaid ja liidreid. Ta on seni avaldanud kolm raamatut, samuti mitmeid artikleid; tema üks peateoseid, mahukas väitekiri „Jumala olematus. Essee virtuaalsest jumalast” (L’Inexistence divine. Essai sur le dieu virtuel), kirjutatud 1997, on siiani avaldamata ja peaks millalgi ilmuma põhjalikult ümbertöötatud kujul. Meillassoux töötab filosoofia õppejõuna Pariisi 1. Ülikoolis (Panthéon-Sorbonne). 2006. aastal ilmunud “Pärast lõplikkust” on tema seni kõige tuntum ja tõlgitum teos. |
|
ISBN 978-9985-58-841-3 |
Nutulaulude raamat Vanaarmeenia keelest tõlkinud, kommenteerinud ja eessõna kirjutanud Peeter Volkonski, järelsõna Alar Laats „Armeenia Pindaroseks“ nimetatud Nareki Grigori (951–1003) “Nutulaulude raamat” on tähtis teos mitte üksnes armeenia kultuuris, aga mõjutanud kogu kristlikku maailma. Nareki kloostri munga Püha Grigori kirjandusliku pärandi moodustavad teoloogilised traktaadid, panegüürikad, hümnid ja laulud ning käesolev poeem "Nutulaulude raamat" (orig. "Matean voghberguthean“). Armeenlastele on "Nutulaulude raamat" piibli järel tähtsuselt teine raamat. Sel usutakse olevat tervendav mõju, mistõttu hoiavad tõbised teda magades padja all ja loetakse ette haigevoodi kõrval. Nareki Grigor ehk Grigor Narekatsi ise nimetas „Nutulaulude raamatut“ müstikuna ka „Kõnelusteks Jumalaga südame põhjast“. Nareki Grigori elust on vähe teada. Suurem osa elas ta Nareki kloostris: algul õpilasena, mungaks pühitsemise järel õpetajana. "Nutulaulude raamatu" lõpetas ta arvatavalt vahetult enne surma, 1002. aastal. 2015. aastal kuulutas paavst Franciscus Nareki Grigori katoliku kiriku doktoriks – kõigist eelnevaist doktoreist erineb ta selle poolest, et polnud oma eluajal osaduses katoliku kirikuga. See aga annab tunnistust, et tuhat aastat tagasi elanud Armeenia Nareki kloostri mungal on tänapäeva maailmale midagi väga olulist öelda. Eesti lugejal on suurepärane võimalus lugeda neid keskaegseid nutulaule Peeter Volkonski imelises tõlkes. Luuletaja Doris Kareva märgib Volkonski tõlke kohta: "Originaali arhailist ülevust annab hästi edasi valdavalt daktüliline rütm, mis mõjub palavikulise palvena, kohati lausa hüpnootilisena. Tunnustust väärib tõlkija erakordselt rikkalik sõnavara ning teksti heakõlalisus." Väljaanne on varustatud kahe huvitava saatesõnaga: tõlkija eessõna, mis avab tema isiklikku suhet "Nutulaulude raamatuga", samuti tutvustab Grigori elu ja teoseid ning Alar Laatsi põhjalik järelsõna armeenia kristlusest. |
|
ISBN 978-9985-58-842-0 |
Sotsiaal- ja kultuuriantropoloogia Läbi müüdud Esimene eesti autorite koostatud sotsiaal- ja kultuuriantropoloogia õpik pakub sissevaadet eriala olulisematesse teooriatesse ja meetoditesse ning käsitleb keskseid antropoloogilisi uurimisteemasid: sugulust, religiooni, poliitikat ja majandust. Lisaks laiendab õpik teadmisi kolonialismi, globaliseerumise, soo, keskkonna, keha ja ebavõrdsuse uurimisest ning antropoloogia rakendamisvõimalustest. Raamat sobib kõigile, kes otsivad vastuseid, mille leidmine eeldab inimtegevuse vaatlemist ja analüüsi. „Vajame tänases maailmas üha tungivamalt antropoloogilisi meetodeid ja analüütilisi tööriistu, et märgata ja mõista kohalikke reageeringuid üleilmsetele probleemidele või arengutele, mis võivad hõlmata valdkondi sugulussuhetest ebavõrdsuseni, poliitikast meditsiinini. See esimene algupärane sissejuhatus sotsiaal- ja kultuuriantropoloogiasse annab haarava ülevaate klassikalistest antropoloogilistest uurimustest üle ilma, ent tutvustab ühtlasi sedagi, milliste teemadega tegelevad Eesti teadlased,“ on raamatut iseloomustanud Tartu Ülikooli kultuuriteaduste professor Kristin Kuutma. |
|
ISBN 978-9985-58-839-0
|
Muistse Mesopotaamia nõidustekstid Läbi müüdud Usk nõidusesse on inimkonnaga kaasas käinud kogu kirjapandud ajaloo vältel. Muistsest Mesopotaamiast pärineb tuhandeid maagilistest praktikatest kõnelevaid savitahvleid. Suur osa neist on nõidustekstid, milles kirjeldatakse nõidade ja deemonite olemust ning viise, kuidas nende tekitatavat kahju ennetada või sellest vabaneda. Võimaliku nõiduse kahjutuks tegemisel laulsid Babüloonia preestrid loitse, millest paljud olid koondatud seeriateks, mida kanti ette kauakestvate pidulike rituaalide saatel. Raamat „Muistse Mesopotaamia nõidustekstid” sisaldab Babüloonia pikimat säilinud nõidusevastast loitsuseeriat „Põlemine“ („Maqlū“) ja veidi lühemat seeriat „Needus, needus …“ Need on poeetilised tekstid, mis pidid sõna väega nähtamatule kurjusele vastu astuma ja selle kahjutuks tegema. Raamatu saatesõna annab põhjaliku ülevaate maagiliste uskumuste kohast muistse Mesopotaamia vaimuilmas ja müütilises geograafias. Samuti tutvustatakse nõiduseusu aluseks olevaid neuroloogilisi mehhanisme, mis on inimloomusele universaalsed, selgitades maagiliste uskumuste esinemist kogu kirjapandud ajaloo vältel. Raamat pakub põnevat lugemist kõigile ajaloo-, usundi- ja esoteerikahuvilistele ning sobib hästi ka sissejuhatuseks muistse maailma maagiliste uskumustega tutvumisel. Amar Annus (snd 1974) on Tartu Ülikooli Lähis-Ida usundiloo dotsent. Doktorikraadi omandas ta Helsingi ülikoolis 2003. aastal. Annus on varem töötanud Helsingi ja Chicago ülikoolis ning Berliini vabaülikoolis. Lähis-Ida klassikalistest tekstidest on ta avaldanud tõlkeid eesti keelde raamatutes „Muinasaja seadusekogumike antoloogia“ (2001), „Muinasaja kirjanduse antoloogia“ (2005), ja „Gilgameši eepos“ (2010).
|
|
ISSN 2346-5824
|
Slavica Revalensia IV (2017) (vene keeles) Slavica Revalensia neljandas numbris ootab lugejat kümme artiklit. Jelena Kardaši uurimus pühendub Aleksander Puškini „Kirstutegija” (1831) emblemaatikale, Aleksander Grišini artikkel vaatleb Andrei Platonovi teostamata jäänud tummfilmi süžeed mustanahalisest Punaarmee sõdurist. Aleksander Fjaduta uurimus pühendub Sergei Dovlatovi kirjanduslikule anekdoodile Nõukogude kõrgetasemelise ametniku visiidist Poolasse ning selle anekdoodi alternatiivsele versioonile, mis jõudis artikli autorini Poola intellektuaali ning endise poliitvangi Adam Michnikiga vesteldes. Lisaks leiab palju muudki slaavi kultuuri ja kirjanduse huvilistele: Ajakirjas on kolm rubriiki: „Uuringud ja materjalid”, „Kriitika” ja „Bibliograafia”. Artiklid on venekeelsed, artiklite resümeed on eesti ja inglise keeles Slavica Revalensia on Tallinna Ülikoolis 2014. aastal asutatud rahvusvaheline eelretsenseeritav ajakiri, mis on pühendatud slaavi uuringutele. |
|
ISBN 978-9985-58-836-9 |
Infoteadused teoorias ja praktikas Läbi müüdud Esimene eestikeelne infoteaduse kõrgkooliõpik on valminud eesmärgiga käsitleda infoteaduse olulisemaid teemavaldkondi ja luua kontekst infoteaduste mõistmiseks. Õpik loob üldise arusaama infoteadusest ning selle kasutajad saavad oma teadmisi süvendada viiteallikate ja lisamaterjalide läbitöötamise käigus, esitatud mõisted aitavad kaasa eestikeelse erialase terminoloogia ühtlustumisele. „Infoteadused teoorias ja praktikas“ koosneb kolmest osast. Raamatu esimene osa avab sellised põhimõisted nagu andmed, informatsioon, teadmised, teadmus, vaike- ja väljendatud teadmus, infokäitumine, info hankimine, infootsing ja info kasutamine, infovajadus, infopädevus, infojuhtimine, teadmusjuhtimine, teadmusringlus ning infoühiskond, teadmistepõhine ühiskond, infopoliitika ja infostrateegia. Teise osa viis peatükki selgitavad infoteaduse olemust ja kujunemist, infokäitumise, info hankimise ja infootsingu ning infopädevuse teooriaid, mudeleid ja käsitlusi, teadmusjuhtimise käsitlusi, infotegevuse tulemuslikkuse hindamise mudeleid ja tutvustavad mõningaid tänapäeval aktuaalseid uurimissuundi. Kolmas osa selgitab, kuidas organiseeritakse inforessursse, korraldatakse infoteenindust, analüüsitakse ja hinnatakse infotegevust ning rakendatakse info- ja teadmusjuhtimist. Õpiku viimane peatükk on pühendatud infoteaduse koolitusele ning erialaste rahvusvaheliste ühenduste tegevuse tutvustamisele. „Infoteadused teoorias ja praktikas“ on mõeldud nii infoteaduse ning info- ja teadmusjuhtimise eriala üliõpilastele kui ka infospetsialistidele, raamatukogutöötajatele, infotehnoloogidele ja kõigile teistele, kes on huvitatud infoteaduse arengust, teooriast ja praktikast. |
|
ISBN 978-9985-58-838-3 |
Ihu ja hingega internetis: kuidas mõista sotsiaalmeediat? Milleks uurida internetti? Kas sotsiaalmeedia on ainult teismelistele? Ega ükski mõistlik inimene vist selfisid ei postita? Katrin Tiidenbergi “Ihu ja hingega internetis: kuidas mõista sotsiaalmeediat?” on esimene eestikeelne sissevaade interneti-, ja sotsiaalmeediauuringutesse. Raamat selgitab paeluvalt ja mõistetavalt võrgutehnoloogiast vahendatud inimsuhtluse ja minaloome erinevaid tahkusid, põimides põnevate originaaluurimuste andmeid rahvusvaheliste uuringute asjalike tõlgendustega. “Ihu ja hingega internetis” on mõeldud kõigile, keda huvitab inimeseks olemine tänases digitaalselt rikastatud elukeskkonnas. Raamat juhatab lugeja selgelt ja mõistetavalt läbi digielu võtmemõistete, arutledes platvormilubavuste, muutuvate kultuurinormide, visuaalse eneseväljenduse, digitaalse minaloome, online-kogukondade, digitaalse kehalisuse ning kehtivaile tavadele vastuhakkamise üle. Ehkki sellele, kuidas ja miks inimesed sotsiaalmeediat kasutavad, ei ole võrgutehnoloogiast palistatud ja kiirelt muutuvas maailmas ajatut ja universaalset vastust, pakub autor vajaliku ülevaate viimaste aastate teemakohastest teadusuuringutest, soovitab keeruka situatsiooni mõistmiseks sobivaid analüütilisi raamistikke ning illustreerib seda kõike empiiriliste andmetega. “Ihu ja hingega internetis” on inimkeskne, sotsiaalteaduslik käsitlus võrgustatud maailmas inimeseks olemise, suhtlemise ja suhestumise kogemustest ja tulemustest. Dr. Katrin Tiidenberg on Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudi sotsiaalmeedia ja visuaalkultuuri dotsent, järeldoktorant Taanis, Aarhusi Ülikooli Kommunikatsiooni ja Kultuuri instituudis, ning Eesti Noorte Teaduste Akadeemia liige. Tema teadustöö keskendub digitaalselt rikastatud suhtluse, visuaalse eneseesitluse ja mõlemaga seotud kultuuriliste normide uurimisele. Raamat kuulub sarja "Acta Socialia" alasarja "Elustiilide uurimused". |
|
ISBN 978-9985-58-835-2
|
Valik kirju Läbi müüdud Raamat pakub kaleidoskoopilist sissevaadet keskaegse nunna ja müstiku Bingeni Hildegardi maailma, vahendades valikut tema laialdasest kirjavahetusest. Kirjavahetus võimaldab jälgida umbes kolmekümne aasta vältel Hildegardi elusündmusi ja suhtlusstiili ning annab ülevaate talle südamelähedastest teemadest ja iseloomulikest mõttekujunditest. Sellest võib leida allegoorilisi nägemusi, teoloogilisi arutelusid, inimeste seisundi läbinägemist, vihjeid poliitilistele ja kirikusisestele probleemidele, poleemikat kataritega, isiklikke kiindumussuhteid, prohvetlikke ettekuulutusi jne. Kirjad kajastavad tema teekonda tundmatust nunnast tunnustatud nägijaks, kelle poole pöördutakse nii isiklike muredega kui ka keeruliste teoloogiliste küsimustega. Imetluse kõrval paljastavad kirjad aga ka vastuolusid ja tagasilööke, jättes lugeja mõistatada, kas Hildegard oli pigem konservatiiv või reformaator, kaalutlev pragmaatik või leebe pühak. Just kirjavahetus pakub kõige vahetumat pilguheitu selle karismaatilise naise mõtteilma – kuivõrd see nii pikalt ajaliselt ja kultuuriliselt distantsilt üldse võimalik on. Bingeni Hildegard (1098–1179), keskaegse õhtumaa silmapaistvamaid naisi, on esmajoones tuntud oma suurejooneliste nägemuste poolest. Neis pole küll hilisematele naismüstikutele omast tundlemist, see-eest aga hämmastavad need oma haarde ja sügavusega. Lisaks kuuluvad Hildegardi loomingulise pärandi hulka loodus- ja ravikunstiraamatud, liturgilised laulud, muusikaline draama, senini mõistatuslikud tundmatu keele ja kirjatähtede esitused ning väiksemad teoloogilised traktaadid.
|
|
ISBN 978-9985-58-834-5 |
Moosese eristus ehk Monoteismi hind Jan Assmanni 2003. aastal ilmunud raamat “Moosese eristus” käsitleb pööret inimkonna ajaloos, mille järel asuti vastandama ainuõige ainujumala usku kõigile ülejäänutele. Samas toonitab autor, et “Moosese eristuse” tähendus pole mitte niivõrd monoteismi ja polüteismi eristamises, vaid eristuses tõese ja väärusu, õige jumala ja ebajumalate, teadmise ja teadmatuse, usu ja uskmatuse vahel. Või nagu ta ise on öelnud: “Selmet rääkida mono- ja polüteismist, oleks korrektsem viidata välistavale ja mittevälistavale religioonile, või veel parem, teoloogiale.” Assmann näitab samuti, et “Moosese eristus” ehk monoteistlik pööre märgib pööret ka religioonimeediumis: üleminekut rituaalilt tekstile. Assmann ei unusta samuti monoteismi poliitilist mõõdet, sest üleminek ainujumala kummardamisele tingib senise võimukorralduse ringimängimise. Pole kahtluski, et Assmanni tööd, sh “Moosese eristus” on lubanud väga oluliselt revideerida seniseid arusaamu religiooniajaloost ja mõista kuivõrd oluline muutus oli inimkonna ajaloos judaistlik pööre monoteismi suunas. Assmanni raamat on kirjutatud laiale haritud lugejaskonnale arusaadavas keeles ja pakub kindlasti mõtlemisainest paljudele. Seni on see tekitanud mitmel pool maailmas väga elavat vastukaja, ilmunud on ka mitmeid kogumikke, milles Assmanni monoteismi ajaloo vaadete üle innukalt vaieldakse. “Moosese eristus ehk Monoteismi hind” (“Die Mosaische Unterscheidung oder Der Preis des Monotheismus”) on järjekorras teine teetähis Assmanni uurimistööde tsüklis, mida alustas 1997. aastal algselt inglise ja aasta hiljem saksa keeles ilmunud monograafia “Moses the Egyptian: The Memory of Egypt in Western Monotheism” (eesti keeles “Egiptlane Mooses. Mälestus Egiptusest Lääne monoteismis”, 2017).Nüüdsest on mõlemad tekstid saadaval ka eesti lugejale. Jan Assmann (snd 1938) on tänapäeva tuntumaid egüptolooge ja kultuurimälu uurijaid. Ta töötas alates 1976 kuni emeriteerumiseni 2003 Heidelbergi ülikooli egüptoloogia professorina, 2005 valiti ta Konstanzi ülikooli religiooniajaloo ja üldise kultuuriteaduse auprofessoriks. Assmanni väga mahukas looming, mis hõlmab ligemale poolsada monograafiat, pea sama palju toimetatud koguteoseid ja u 500 teadusartiklit, jaguneb laias laastus kolme valdkonna vahel: egüptoloogia, religiooniajalugu ja kultuurimälu uuringud. |
|
ISBN 978-9985-58-832-1 |
Ühiskonna uurimise meetodid. Sissejuhatus ja väljajuhatus Raamat annab ülevaate sotsiaalteaduste põhilistest meetoditest uurimismaterjali kogumisel ja kvalitatiivsel ja kvantitatiivsel analüüsimisel. Tutvustatakse meetodite praktilisi eeliseid ja piiranguid, samuti teadusliku kirjutamise ja sotsiaalteadlase eetikaga seotut. Läbivaks teemaks on üleskutse valida meetodid kooskõlas uurimisprobleemiga, mille uurimine algab teoreetilise probleemi tõlkimisest empiiria keelde. Sellest kasvab omakorda välja uurimisstrateegia. Võimalike meetodite hulk on aga piiramatu, sellele viitab ka raamatu alapeakiri.Tegemist on esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Õpik sisaldab harjutusi ja näiteid Eesti jt. riikide sotsioloogide töödest. Tugeva metodoloogilise ja teadusfilosoofilise alusega käsitlus pakub huvi ka kogenumale sotsiaalteadlasele. Raamatu autor Mikko Lagerspetz on olnud sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s ja Eesti Sotsioloogide Liidu president. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. |
|
ISBN 978-9985-58-829-1 |
Anti-Oidipus. Kapitalism ja skisofreenia Läbi müüdud „Anti-Oidipus“ (1972) on esimene köide prantsuse filosoofide Gilles Deleuze’i ja Félix Guattari mõjukast teosest „Kapitalism ja skisofreenia“. Autorid kritiseerivad siin psühhoanalüüsi, mis käsitab teadvustamatust teatrina ja surub iha perekondlikku raami ja näitavad, et teadvustamatus on pigem tehas, kus toodetakse iha masinlikke voole ja lõikeid. Nad kirjeldavad ühiskonna arenemist primitiivse territoriaalse masina ja barbaarse despootliku masina juurest tsiviliseeritud kapitalistliku masinani, mis kõik voolud dekodeerib ja deterritorialiseerib. Gilles Deleuze (1925–1995) oli prantsuse filosoof, kes kirjutas mitmeid olulisi töid nii filmi, arhitektuuri, poliitika kui ka kunsti teemadel. Félix Guattari (1930–1992) oli prantsuse semiootik, filosoof ja psühhoanalüütik, kellelt muu hulgas pärineb ka “ökosoofia” kontseptsioon.
|
|
ISBN 978-9985-58-830-7 |
Töö näitlejaga. Unustamatute osatäitmiste loomine filmis ja teles Läbi müüdud Rahvusvaheliselt tunnustatud näitekunstiõpetaja Judith Westoni (snd 1946) raamat “Töö näitlejaga: Unustamatute esinemiste loomine filmis ja teles” pakub uudseid ja vajalikke teadmisi kõigile, kes tegutsevad nii kaamera ees kui ka taga. Selles klassikaks saanud raamatus jagab Judith Weston oma metoodika põhimõtteid, mida ta asus välja töötama soovist võtteplatsidel valitsevat õhkkonda kõigi osapoolte jaoks turvalisemaks ja meeldivamaks muuta, näitlejate ja lavastajate vastastikust empaatiat kasvatada ning julgustada neid kuulama iseendi ja oma tegelaste ainukordset häält. Raamat “Töö näitlejaga” on olnud inspiratsiooniks paljudele filmilavastajatele ja näitlejatele. Westoni meetodi koolitusi on teiste hulgas läbinud Oscari laureaadid Alejandro González Iñárritu ja Steve McQueen. Ka Eesti filmitegijaile ei ole Judith Westoni nimi võõras, mitmed meie noorema põlvkonna filmilavastajad on tema koolituse läbinud ning seda elumuutvaks kogemuseks nimetanud (nt Tanel Toom, Moonika Siimets ja Martti Helde). Judith Westoni metoodika tugevuseks peetakse ka asjaolu, et see ei paku välja universaalseid “kõigi filmide puhul” töötavaid skeeme, vaid inspireerib ja julgustab nii näitlejat kui ka lavastajat eelkõige iseendasse vaatama. Judith Weston on Ameerika Ühendriikide näitleja ja näitekunsti õpetaja. Weston pühendus näitekunstile alates 1970. aastatest, taibates peagi, et lisaks näitlemisele paelub teda sügavalt lavastajate ja näitlejate vaheliste suhete dünaamika ja selle paremaks muutmine. See tõdemus suunas Westonit arendama välja oma metoodikat. 1988. aasta oktoobrikuus töötas ta välja kursuse “Näitlemine lavastajatele” (“Acting for Directors”) ja kaks aastat hiljem, 1990. aastal, avas omanimelise näitestuudio. Sellest ajast on Weston oma metoodikat täiendanud, arendanud ning tutvustanud maailma eri paigus. Seni on Judith Weston avaldanud kaks raamatut – nüüdseks juba klassikaks saanud “Töö näitlejaga” (“Directing Actors”, 1996) ja “The Film Director’s Intuition” ("Filmirežissööri vaist”, 2003). |
|
ISBN 978-9985-58-831-4 |
Зарe Григорьевнe Минц посвящается… Публикации, воспоминания, статьи. K 90-летию цо дня рождения“ Läbi müüdud Kogumik “Pühendusega Zara Mintsile 90. sünniaastapäeval. Kirjad, mälestused, artiklid” (vene keeles) on austusavaldus Zara Mintsile (1927–1990), Tartu Ülikooli professorile ja silmapaistvale vene kultuuri hõbeajastu uurijale. Kogumik koosneb neljast osast. Esimese osa moodustavad Eesti Semiootikavaramu Zara Mintsi arhiivist pärinevad materjalid, nende hulgas tema päevikusissekanded aastatest 1941–1944. Teises osas esitletakse Zara Mintsi kirju teistest arhiividest ja erakogudest. Kogumiku kolmanda, mälestuste osa moodustavad Zara Mintsi sõprade, kolleegide ja endiste tudengite tekstid. Need teksti annavad kogumiku lugejale võimaluse saada aimu Zara Mintsi võluvast isiksusest, tema olulisest rollist Tartu erilise õhustiku kujunemisel ja mõjust mitme põlvkonna üliõpilastele. Raamatu neljas osa pakub lugemiseks Zara Mintsi õpilaste ja kolleegide teadusartikleid ja -märkmeid. Kogumiku üks toimetaja, Zara Mintsi poeg Mihhail Lotman märgib: "Käesolev kogumik on esimene minu emale Zara Mintsile pühendatud raamat. Mul oli rõõm tõdeda, et paljud tema õpilased üle kogu maailma mäletavad ja hindavad teda. Samas on kogumikus rohkesti arhiivimaterjale, mis olid ka minu jaoks üllatavad." Kogumiku on toimetanud ja koostanud Tatjana Kuzovkina, Mihhail Lotman ja Maija Halturina. Raamat on vene keeles. |
|
ISBN 978-9985-58-828-4 |
Between Self and Societies. Creating Psychology in a New Key Raamat koondab Eesti päritolu rahvusvaheliselt tunnustatud psühholoogi ja teadlase Jaan Valsineri seniavaldamata ettekandeid, mis annavad suurepäraselt edasi autori teoreetiliste huvide mitmepalgelisust ja sügavust. Raamat on jaotatud tinglikult kuueks temaatiliseks peatükiks (I Psühholoogia arenguteed ühiskonna kontekstis, II Kuidas uurida arenevaid nähtusi?, III Kultuuripsühholoogia fookus: kultuur kui protsess inimeste sees ja inimeste vahel, IV Märgiprotsessid: kuidas kujundatakse tähendusi?, V Kultuuriline ja märgiline regulatsioon ühiskondlikes ja inimestevahelistes protsessides, VI Kultuuriline ja märgiline eneseregulatsioon) ja annab köitva ülevaate Valsineri teooria kesksete ideede arengust. Kogumikule lisavad isiklikuma mõõtme autori retrospektiivsed kommentaarid ja kaks intervjuud. Jaan Valsiner (s 1951, Tallinnas) on pühendnud kultuuripsühholoogia teooria arendamisele, mis käsitleb inimese kõrgemaid psüühilisi protsesse, nende märgilist olemust ning dünaamilist vastastikoimet sotsiaalse ja kultuurilise kontekstiga. Valsiner on ühtlasi üks kõige suurema viidatavusega Tartu Ülikooli vilistlasi kogu maailmas. Praegu töötab ta Aalborgi ülikoolis Niels Bohri kultuuripsühholoogia professorina ning juhib maailma esimest kultuuripsühholoogia uurimiskeskust.Valsineri arvukate raamatute hulka kuuluvad “Culture and the Development of Children's action” (“Kultuur ja lapse tegevuse areng” 1987, 1997) “The Guided Mind” (“Juhendatud teadvus”, 1998), “ The Social Mind” (“Sotsiaalne teadvus”, 2000), “Culture in Minds and Societies”(“Kultuur teadvuses ja ühiskonnas”, 2007), “A Guided Science” (“Juhendatud teadus”, 2012), “An Invitation to Cultural Psychology” (“Küllakutse kultuuripsühholoogiasse””, 2014). 2017. aasta kevadel pälvis Valsiner maineka Hans Kiliani auhinna silmapaistva panuse eest inimolemuse ja kultuurikäitumise teaduslikku uurimisse. |
|
ISBN 978-9985-58-827-7 |
Võõrad iseendale Prantsuse keelest tõlkinud Kaia Sisask Prantsuse filosoof, kirjanik ja psühhoanalüütik Julia Kristeva käsitleb oma essees „Võõrad iseendale“ (1988) nüüdismaailmas üha olulisemaks muutuvat küsimust: kuidas suhtuda mujalt tulnutesse, võõrastesse. Kristeva käsitleb ksenofoobia küsimust nii ajaloolisest kui ka tänapäevasest vaatenurgast: vaatluse all on võõrad antiigis ja keskajal, valgustusajal, Prantsuse revolutsiooni päevil ja nüüdisaja Euroopas (eelkõige Prantsusmaal). Ta võtab vaatluse alla suurkujud, kes on mõtisklenud võõruse üle (nt Rabelais, Montaigne, Erasmus, Montesquieu, Diderot, Kant, Herder, Camus ja Nabokov). Kristeva käsitlus on kokkuvõttes psühhoanalüütiline ja tugineb Freudi seisukohale „ebaõdusust tekitavast võõristusest“, nentides tervikliku identiteedi võimatust ja indiviidi sisemist mitmetiolekut ning jõudes järeldusele, et võõraviha tuleks kanaliseerida arusaamisesse, et me kõik oleme võõrad ka iseendale. |
