2020
|
ISBN 978-9985-58-893-2 |
Eesti digikultuuri manifest Eesti on maailmas põhjendatult tuntud kui edumeelne digiriik. Samas ei ole me suutnud panna seda digiriiki kuigi edukalt teenima meie riikluse kõige põhilisemaid väärtusi: keele ja kultuuri säilitamist ja arendamist. Mure eesti keele ja kultuuri kestlikkuse pärast võtab avalikkuses üha suuremaid ja kummalisemaid vorme. Samal ajal kuuleme aga üha uutest Eesti e-riigi saavutustest. Mida toob saabunud digiajastu eesti kultuurile? Kuidas kanda Eesti e-edulugu üle ka kultuuri valdkonda? Kultuuriministeerium kuulutas 2020. aasta digikultuuriaastaks. Käesolev raamat koondab ühtede kaante vahele sel puhul Tallinna Ülikooli ja Postimehe koostöös ilmunud kakskümmend esseed, mis algselt avaldati Postimehe lisalehe AK rubriigis „Digikultuur“. Raamatu tarvis on autorid oma esialgseid kirjutisi täiendanud ja arendanud. Raamatu koostajate arvates tuleks digikultuuri mõista uue tähendusloome kontekstina, uutmoodi „lingitud“ maailmana, mida me alles hakkame paremini mõistma. See uus „digitaalne olukord“ sunnib meid ka Eestis revideerima mitmeid seniseid põhimõtteid ja käitumisharjumusi. |
|
ISSN 2504-6616 (trükis) |
Philologia Estonica Tallinnensis 5 (2020) Philologia Estonica Tallinnensise viies, keeleteemaline number keskendub keeles esinevatele järjestustele. Ajakirjanumbrisse on koondatud keeleteaduse eri valdkondade uurimusi, kust ilmneb, mida mingit tüüpi järjestused keelte kohta räägivad. Nii nagu on mitmekesine artiklite teoreetiline baas, mis varieerub mikrotasandi uurimusest makrotasandi omadeni, on lai ka vaatlusaluste keelte hulk (eesti, ungari, ukraina, soome, saksa, leedu) ja rahvusvaheline autorkond. Ajakirjanumbris on 11 eesti- ja ingliskeelset artiklit. Teemad hõlmavad esimese keele omandamist ja keeleõpet, kontaktidest johtuvaid keelemuutusi, värvinimetusi, eesnimekasutuse reguleerimist, tajumetafooride tõlkimist, ilmastikunähtuste sõnavara ja ka kitsamaid keelenähtusi, nagu partitiivsus. Ajakirja ongi koondatud väga eripalgeline valik näidetest, kuidas keeles järjestused esineda võivad – leidub näiteid sagedusjärjestuste kohta, osutusi keelendite keelde ilmumisest, sageduste ja järjestuste sarnasusest, mis omakorda osutavad kultuurilistele sarnasustele, aga ka kirjeldusi, kuidas üks nähtus lükkab käima terve järgmiste ahela. |
|
ISSN 2346-5824 |
Slavica Revalensia VII (2020) (vene keeles) Ajakirja rubriigis «Исследования и материалы» („Uuringud ja materjalid”) on kaheksa inglis- ja venekeelset artiklit nii lähilugemise žanris (nt Aleksandra Pahhomova uurimus Mihhail Kuzminist ja Aleksandr Dolinini artikkel Vladimir Nabokovi „Kangelasteost”) kui ka kirjandusajaloolises võtmes. Esmakordselt avaldatakse koos põhjalike kommentaaridega kaks vürst Pjotr Vjazemski kirja Pjotr Bartenevile (Lev Sobolevi publikatsioon), Boriss Eichenbaumi kirjad Juri Nikolskile (Marina Salmani publikatsioon) ja kolm Ivar Ivaski kirja Boriss Pasternakile (Aija Sakova publikatsioon). Numbrist leiab lugeja ka kaks Andrei Kaissarovi teksti, millest üks ilmub täies mahus esimest korda ja teist («Воспоминания о Шлёцере» ehk „Mälestused Schlözerist”) omistati varem ekslikult Aleksandr Turgenevile (Marina Korenjova ja Jekaterina Larionova publikatsioon). Puškini-uuringud on esitatud Mihhail Bezrodnõi artiklitsükli teise osaga «Из комментария к “Пиковой даме”: 5–6» („Kommentaarist „Padaemandale“: 5–6”); jätkub ka Roman Timentšiku monumentaalne artiklitsükkel Anna Ahmatova „Märkmikutest” (vt ka Slavica Revalensia kaks viimast köidet). Ajakirja rubriigis „In memoriam” avaldatakse järelehüüed järgmistele vene kirjanduse asjatundjatele: Venemaa Teaduste Akadeemia maailmakirjanduse instituudi vanemteadurile Oleg Anatoljevitš Korosteljovile (1959–2020), Wisconsini Ülikooli Madisonis emeriitprofessorile James Baileyle (1929–2020), Peterburi Riikliku Ülikooli professorile Jelena Vladimirovna Dušetškinale (1941–2020) ja Moskva Riikliku Ülikooli professorile Nikolai Aleksejevitš Bogomolovile (1950–2020). |
|
ISBN 978-9985-58-889-5 |
Kuidas mõista andmestunud maailma? Metodoloogiline teejuht Raamat keskendub andmestumise kui ühe viimaste aastate olulisima ning vastuolulisema nähtuse uurimisele. Raamatu keskmes on erinevad meetodid ja metodoloogilised võtted, mida rakendatakse uurimaks andmestumist kui sotsiaalset protsessi, mille käigus igapäevased tegevused ja ühiskondlikud protsessid teisendatakse arvulisteks andmeteks. Kogumikust leiavad kasulikku lugemist kõik, kes soovivad andmestumisega kaasnevaid protsesse paremini mõista – nii andmetega iga päev töötavad või seda teha soovivad analüütikud, eksperdid ja otsustajad, andmetega tööd alustavad bakalaureuse- või magistritaseme üliõpilased kui ka juba kogenud eksperdid, kes soovivad oma analüütilist repertuaari laiendada. |
|
ISBN 978-9985-58-892-5 |
Ajalooteaduse uued suunad „Ajalooteaduse uued suunad“ on koguteos, kus tuntud ajaloolased kaardistavad viimaste kümnendite olulisemaid uurimissuundi ajalooteaduses. Marek Tamme ja Peter Burke’i koostatud raamat sisaldab 12 peatükki, mis tutvustavad valdkondi globaalsest ja post-koloniaalsest ajaloost keskkonna-, asjade-, emotsioonide- ja digiajalooni. Igal peatükil on kaks autorit, üks on kirjutanud pikema ülevaate konkreetsest ajalooteaduslikust suunast, teine on sellele kirjutanud kommentaari, millele esimene autor omakorda vastab. Sel moel lubab raamat omandada ühele valdkonnale eri vaatenurki ja ergutab aktiivset hoiakut loetusse. Raamat ilmus inglise keeles 2018. aasta sügisel, see on pälvinud mitmel pool maailmas väga head vastuvõttu ja on tõlkimisel mitmesse keelde. |
|
ISBN 978-9985-58-890-1 |
Digikultuur Prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm Digitehnoloogia kasutuselevõttu meie ühiskonnas on sageli võrreldud tööstusrevolutsiooni tehnilise läbimurdega. Tegelikult oleks võrdlus trükipressi leiutamisega kohasem, sest digirevolutsiooni näol on tegemist eelkõige kognitiivse nähtusega. See on tulnud, et mõjutada teadmiste ja informatsiooni kaudu kõiki meie elu aspekte. Meie loome digitaalsust ja digitaalsus loob meid – nii sünnib digikultuur. Dominique Cardoni „Digikultuur“ on kompaktne sissejuhatus internetikultuuri temaatikasse. Raamat arutleb praegu rohkelt tähelepanu pälvivate sotsiaalmeediat, osalust, platvormi-majandust ja algoritme puudutavate küsimuste üle. Cardon osutab oma uurimuses nii digimeedia kahjustavale kui ka võimestavale potentsiaalile. Oma otsingute käigus näitab autor, kuidas paljud interneti algusaegade pingekohad nüüdisaegses platvormiühiskonnas uuel kujul edasi elavad ning millistes aspektides kunagised interneti utoopiad nüüdseks düstoopilise varjundi on omandanud. Dominique Cardon (snd 1965) on prantsuse sotsioloog, rahvusvaheliselt hinnatud digikultuuri spetsialist. Ta on sotsioloogiaprofessor Pariisi kõrgkoolis Sciences Po ja teadur ülikooli juurde kuuluvas digitehnoloogia uurimisele spetsialiseerunud interdistsiplinaarses meedialaboris. Tema teadustöö on keskendunud veebipõhistele väljendus- ja suhtlusvormidele, avaliku ruumi muutuste ning veebialgoritmide ja suurandmete sotsioloogilisele analüüsile. |
|
ISBN 978-9985-58-891-8 |
Homme tuntud avarus Jan Kaus Jan Kausi „Homme tuntud avaruse“ aluseks on 2019. aasta sügisel Tallinna Ülikoolis peetud seminarid. Nende põhjal kirjutatud mõtisklustes tõlgendab autor end oluliselt mõjutanud ilukirjanduslikke, aga ka kirjandus- ja kultuuriteoreetilisi tekste, leides neist keskse tähendusega lauseid ja mõttelisi raskuskeskmeid, mis võimaldavad käsitleda selliseid teemasid nagu teadvus, keel, armastus, surelikkus, üksindus, tõde ja lõpmatus. Ent oluliste lausete ja lahendamatute teemade käsitlemise taustal hakkavad ilmnema seosed ning nende kaudu laiem taotlus liikuda objektikeskselt mõtlemiselt seostekeskse mõtlemise poole. Selline mõtlemine lähtub seoste paljususest nii kõiksuses kui ka teadvuses, võimalike ühendusteede imetlusväärsest ja pidevalt haardeulatuses püsivast ammendamatusest. „Homme tuntud avaruse“ kaudu avaldatakse armastust tekstide, teoste, ideede, mõtete ja elavate olendite omavahelisele seotusele ning püütakse selle käigus seda seotust avardada. Jan Kaus (snd 1971) on eesti kirjanik, esseist, tõlkija ja muusik. Ta on avaldanud nii miniatuurikogusid, luulet, novelle kui ka romaane ning kirjutanud kaks ooperilibretot. |
|
ISBN 978-9985-58-888-8 |
Eesti teaduskeel keelterikkas teadusmaailmas Koostanud ja toimetanud Peep Nemvalts Autorid: Priit Kulu, Tiiu Kuurme, Sulev Kuuse, Jakob Kübarsepp, Gerhard Lock, Toivo Maimets, Peep Nemvalts, Maret Nukke, Kaarina Rein, Peeter Saari ja Helena Sepp Kogumikus mõtestavad mitme ülikooli loodus-, reaal-, ühiskonna- ja humanitaarteadlased eesti keele rolli teaduses ja kõrghariduses. Mil moel võivad keele hääbumist põhjustada tähtsusetuna näivad nihked? Kui mitut keelt kasutasid varauusaja teadlased? Miks ja kuidas eesti keeles õpetada rakubioloogiat? Mille poolest erinevad jaapani ja eesti teaduskeel? Milline on otstarbekaim terminivara erialamõistestikku tähistama? Neile ja muile põnevaile mõtteradadele viivad lugeja autorid, kelle hulgas on ka saksa ja soome emakeelega teadlased, kes suudavad ja tahavad teadustööd teha ning üliõpilasi õpetada eesti keeles. Rahvusvaheline teadussuhtlus saab olla mitmekeelne sõltuvalt keelteoskusest, ent iga rahvas vajab oma kultuuri ja hariduse ning kogu ühiskonna arenguks emakeelset teadust. Eesti teadusasutused ja kõrgkoolid on ainus koht maailmas, kus arendada eesti teaduskeelt, milles õpetlane saab täpselt, selgelt ja paindlikult uurimistulemusi esitada. Saatesõna annab ülevaate eesti teaduskeele olukorrast sajandivanuses Eesti Vabariigis. Mõtte- ja keeleselguse huvides on lisatud olulisemate teaduskeele terminite loend koos iga tähistatava mõiste määratlusega. |
|
ISBN 978-9985-58-883-3 |
Mis on antiikfilosoofia? Prantsuse keelest tõlkinud Anti Saar Silmapaistev prantsuse mõtteloolane ja antiigiuurija Pierre Hadot aitab oma klassikalises teoses ümber hinnata filosoofia rolli antiikmaailmas. Filosoofia polnud ainult intellektuaalne ja diskursiivne tegevus, vaid elulaad. Seejuures mitte lihtsalt „ela, nagu räägid“, vaid ka „räägi, mida elad“. Mõtlemine ja kõnelemine aitasid igal koolkonnal mõneti erinevalt elu võimendada. Koolkonda kuulumine tähendas teatud eluviisi omaksvõttu – nii võib koolkondi iseloomustada ka kui omalaadseid kogukondi. Filosoofia kui elulaad tähendas ka teatud „vaimsete harjutuste“ omaksvõttu, mida vastavas koolkonnas viljeldi. Vaimsete harjutuste all peab Hadot silmas eesmärgipäraseid praktikaid, mis viivad „mina“ teisenemiseni, st harjutaja vaatepunkti (väärtushinnangute, „olemise“) põhjapaneva muutuseni. Hadot’ rõhuasetus filosoofial kui elulaadil võimaldab näha antiikfilosoofiat sellele iseloomulikus terviklikkuses. Erinevalt suurest osast nüüdisaegsest filosoofiast oli antiikfilosoofidele filosoofia isiklik, iseenda elu puudutav asi. Hadot’ vaatenurk aitab mõista, miks antiikfilosoofia esitab väljakutse tänapäeva filosoofidele ning kõigile neile, kellele Sokratese küsimus „Kuidas me peaksime elama?“ korda läheb. Pierre Hadot (1922–2010) oli prantsuse filosoof ja filosoofiaajaloolane. Tema peamiseks uurimisvaldkonnaks oli antiikfilosoofia, eriti uusplatonism. 1964–1986 oli ta Pariisi õppe- ja teaduskeskuse École Pratique des Hautes Études õppejõud ning 1982–1991 hellenistliku ja rooma mõtteajaloo professor Collège de France’is. |
|
ISBN 978-9985-58-887-1 |
Pilditegu Horst Bredekamp Kunstiteosed ei ole passiivsed ega tahtetud esemed, vaid aktiivsed mõjutajad – neil on vägi haarata vaatajad oma lummusesse, vangistada nad, kutsuda esile emotsioone ja kujundada väärtushinnanguid. Horst Bredekamp rakendab oma raamatus piltide lähivaatlust, et uurida nende agentsust ning ka vaatajat pilte „nägema“ suunata. Tema peamiseks lähtekohaks on veendumus, et piltidele ja objektidele on omane nende vormist, kuid ka muudest füüsilistest omadustest kokkusaav ja nendest lähtuv energia – Aristotelese energeia, mis toimib piltidest väljapool ning on nende elavuse ja performatiivsuse alus. Lähtudes põhimõttest, et pilti defineerib inimese sekkumine, võib pildiajaloo alguse paigutada juba inimkonna esiajalukku, kus leidub hulgaliselt näiteid objektidest, mis on esteetiliselt töödeldud ja omavad seega teatavat liiasust, mis ületab nende funktsionaalsed eesmärgid. Just too tegija tahtlusest sündinud liiasus annab õiguse pidada ka juba ammuseid inimkäe kujundatud objekte kunstiks. Oma uurimuses toob Bredekamp tõestuseks näiteid kogu inimkultuuri ajaloo varasalvest – „Pilditegu“ pakub nauditavat lugemiselamust kunstiteoste agentsusest alates muinasaegsetest tootemkujudest kuni Michael Jacksoni kontsertetendusteni, kujutavast kunstist kuni päevakajaliste fotode ja teaduslike skeemideni. Horst Bredekamp (snd 1947) on üks tuntumaid tänapäeva kunstiteadlasi ning olulisemaid |
|
ISBN 978-9985-58-884-0 |
Mustuse filosoofia Soome ja inglise keelest tõlkinud Kati Karja ja Jaan Pärnamäe Olli Lagerspetzi raamat „Mustuse filosoofia“ esitab küsimuse: mis on mustus? Võiks ju ka väita, et mustust ei ole üleüldse olemas, eksisteerib ainult füüsiline aine. Ning ometi mustus ilmselgelt eksisteerib, seda ei saa olematuks selgitada. Mustus kuulub nende väheste põhiviiside hulka, kuidas me keskkonda tajume. Eristus „must“ versus „puhas“ on meie viis kirjeldada füüsiliste asjade väärtust – või pigem näitab see meie teadlikkust väärtustest, mis juba olemas on. Meie suhtumine mustusesse märgib materiaalse reaalsuse loodusteadusliku selgitamise piiratust. Mustuse ja puhtuse mõiste aitavad meil paremini aru saada meie suhetest füüsilise ainega – täielikumalt, kui loodusteadused pakkuda suudavad. Åbo Akadeemia dotsent Olli Lagerspetz uurib mustust filosoofilisest aspektist, analüüsides seejuures laia ainestikku: Vana Testamenti, ajaloolisi reisikirjeldusi, antropoloogia, sotsioloogia ja loodusteaduste klassikuid ning prantsuse nüüdisfilosoofiat, seega pattulangemisest kuni tänapäevani. |
|
ISBN 978-9985-58-886-4 |
Kreeklased ja võõrad Saksa keelest tõlkinud Jaan Lahe Saksa klassikalise filoloogi Albrecht Dihle (1923–2020) raamat „Kreeklased ja võõrad“ on lugu ühe rahva – kreeklaste – maailmapildi avardumisest kontaktide kaudu teiste rahvastega ja nende enesekuvandi arengust koos sellega. Tegemist on täpse, detailiküllase ja suurejooneliselt hõlmava visandusega kreeklaste (ja roomlaste) mentaliteedi arengust alates kreeka tsivilisatsiooni (taas)sünnist 8. sajandil eKr ning lõpetades kristluse tõusu ja antiikmaailma hääbumisega. Albrecht Dihle arvukad publikatsioonid käsitlevad nii antiikkirjandust, retoorikat, filosoofiat kui ka varakristlikku mõttelugu. Tema kaks kõige armastatumat uurimisvaldkonda olid antiikkultuuri ja varase kristluse seosed ning antiikmaailma kontaktid idamaadega. „Kreeklased ja võõrad“ on esimene eesti keelde tõlgitud Dihle teos. |
|
ISBN 978-9985-58-882-6 |
Haridusmõte Koostaja ja toimetaja: Mati Heidmets Autorid: Eve Eisenschmidt, Maria Erss, Kadi Georg, Ivor Goodson, Heili Griffith, Mati Heidmets, Larissa Jõgi, Eve Kikas, Kaire Kollom, Tiiu Kuurme, Triin Lauri, Janika Leoste, Tobias Ley, Airi Liimets, Reet Liimets, Krista Loogma, Rain Mikser, Katrin Poom-Valickis, Kaire Põder, Ilona-Evelyn Rannala, Viive-Riina Ruus, Riin Seema, Kairit Tammets, Inge Timoštšuk, Aaro Toomela, Maire Tuu, Aino Ugaste, Kätlin Vanari, Kristi Vinter-Nemvalts, Tiia Õun Raamatu 30 autorit pakuvad välja oma vaate praegusele hariduselule ning mitmele Eesti ja üleilmse haridusdebati sõlmküsimusele. Raamatu esimeses osas küsitakse, kuidas tunneb ennast rahvuslik haridusmõte globaalsete hoovuste keskel, kuivõrd püsiv või muutlik on see mõte ning sellest johtuv hariduspraktika olnud. Raamatu teine osa on pühendatud haridusega seotud spetsialistide koolitamisele, alates alusharidusest kuni täiskasvanuõppe ja noorsootööni välja. Kolmas osa räägib otsingutest, valikutest ja pingetest praeguses hariduselus. Vaatluse alla võetakse õppijakesksus ja üldpädevuste esiletõus, koolivaliku ümber perioodiliselt lahvatavad pinged, aga ka aina süvenev digisõltuvus. Raamatu viimane, neljas osa vaatab tulevikku. Teemadeks on õppimine ja õpetamine tehnoloogiarikkas keskkonnas, ühiskondlik surve kooliuuenduseks ning pingutused tulevikukooli loomiseks. |
|
ISBN 978-9985-58-881-9 |
Kolm veretilka Tõlkekogumikku „Kolm veretilka“ on valitud kuraditosin jututust ja novelli Iraani ühe kuulsama kirjaniku Sadeq Hedayati (1903–1951) loomingust. Hedayati realistlikus esituslaadis surmakesksed „psühholood“, millele on maailma kirjandusest raske vastet leida, šokeerivad oma pessimismi, fatalismi, groteski ja moonutatud reaalsusega. Seda suunda Hedayati loomingus esindab kogumiku nimilugu, mõistatuslik „Kolm veretilka“, mis kuulub autori loomingu paremikku. Ühiskonnakriitilist žanri esindavad novellid naeravad välja pahelist inimkäitumist, rõhuvat võimu ja määndunud vaimu. Pilaobjektiks on iganenud tavad, eriti patriarhaalsed pereelu normid, aga nina pihta saavad ka Iraani toonane haridus- ja võimueliit, ületatades seejuures islami kriitikas ka poliitkorrektsuse rajajooni. Ajalooliste jutustuste kaudu tutvustab autor muu seas lugejale iidset zoroastristide religiooni, 9. sajandi Araabia kalifaati ja Iraani vallutamist rändrahavaste poolt. |
.jpg)
|
ISBN 978-9985-58-880-2 (1. köide) |
Современная удмуртская культура. Tом I Toimetajad: Eva Toulouze, Nikolai Anissimov, Jelena Popova Artiklikogumik „Nüüdisaegne udmurdi kultuur“ vaatleb udmurdi rahvakultuuri hetkeseisu ja näitab, kuidas globaliseerumisele vaatamata ja osalt sellele tuginedes on udmurdid suutnud alal hoida oma identiteeti ning edasi kanda rikast ja omanäolist kultuuri. Tänapäeva udmurdi kultuuris eksisteerib mütoloogiline maailmapilt külg külje kõrval uute ametlike tähtpäevade ja ümbermõtestatud traditsioonidega. Tähelepanu väärib folkloori- ja festivaliliikumine, mis põhineb udmurdi külakultuuril. Materiaalset kultuuri, sh ka toitu, nähakse majandusliku ressursina, mille üheks väljundiks on toidufestivalid. Nüüdisaegne udmurdi küla osaleb aktiivselt turisminduses. Praegused uuendused on seotud elustrateegiate, argielu, suhtlusviisi ja privaatsfääriga. Muutused udmurdi kultuuris toimuvad sellise kiirusega, et uurijad jõuavad neid vaevu talletada ja mõtestada. |
|
ISBN 978-9985-58-878-9 |
Kultuuritööstus 2002. aastal esimest korda ilmunud David Hesmondhalghi raamatust „Kultuuritööstus“ on nüüdseks saanud kultuuri- ja loomemajanduse uuringute võtmeteos. Tegemist on oma valdkonnas ühe enim loetud ja tsiteeritud teosega, mis on asendamatu käsiraamat nii üliõpilastele kui erialaspetsialistidele, ent ladusalt loetav ka kõigile teistele, kellele kultuuri mõtestamine huvi pakub. Raamatu muudab oluliseks interdistsiplinaarne vaatenurk, milles on ühendatud kultuuriuuringute traditsioon ja poliitökonoomiline lähenemine. Autor näitab ajateljel toimunud muutuste analüüsi abil, kui tihedalt on läbi põimunud kultuuri ja tööstuse valdkonnad ning kui oluline roll on kultuuritööstusel meie igapäevaelus. Hesmondhalgh rakendab sotsioloogiliste meetodite tõhusust nõnda, et kultuuritööstuse toimeloogika saab päriselt selgeks, ja osutab ühtlasi seal kõige kiuste peituvatele võimalustele poliitiliseks ja kultuuriliseks vastupanuks. |
|
ISBN 978-9985-58-877-2 |
Eesti, estoranto ja teised keeled Läbi müüdud Raamat koosneb kahekümne kuuest Jaan Kaplinski keeleteemalisest esseest, mis on kirjutatud aastatel 1962–2020. Autorit huvitab, kuidas keel mõjutab mõtlemist ning kuidas inimesed eri keeltes oma mõtteid ja tähelepanekuid sõnastavad. See huvi on ajendanud teda küsima, kas eesti keeles võiks kujuneda mingi omapärane filosoofia, mida üheski teises keeles sõnastada pole võimalik. Ainult keele kaudu on võimalik olla üheskoos – meeles me oleme üksi, kuid „keeles oleme teistega, keel on kohtamispaik“. Kaplinski keelevaadetel on olnud Eesti kultuuriruumis ulatuslik nähtamatu mõju, kuigi sellealast filosoofilist koolkonda pole veel loodud. Jaan Kaplinski (snd 1941) on eesti kirjanik ja tõlkija. Ta on kirjutanud luulet, näidendeid, proosat ja esseistikat, tema teoseid on tõlgitud enam kui kümnesse keelde. Kaplinski esseistika hõlmab kirjanduse, keele, loodushoiu ja poliitika teemasid. |
|
ISSN 2228-0669
|
Estonian Yearbook of Military History 9 (15), 2019 Toimetaja: Kaarel Piirimäe Läbi müüdud Kas sõjaajaloost on võimalik õppida? Kas minevikust üldse on võimalik õppida? Aastatuhandete jooksul on ajalugu hinnatud kui magistra vitae’t – elu õpetajat. Ka tänapäeval nõustuvad paljud sõjaajaloolase Michael Howardiga: „Minevikusõjad on ainus andmestik, mille põhjal sõjaväelased saavad valmistuda oma elukutseks.“ Ajalooteaduse teke on selle kahtluse alla seadnud. Peaaegu kaks sajandit tagasi kirjutas historismi rajajaid Leopold von Ranke, et tulevikujuhiste asemel püüab ta üksnes näidata, mis tegelikult toimus. Kuid kas ajalugu peabki andma tegevussuuniseid? Kas ei piisa üldistest tähelepanekutest, kuidas maailmas asjad käivad? Selles sõjaajaloo aastaraamatu numbris arutlevad kuue riigi sõjaajaloolased, sõjaajaloo õpetajad ja sõjaväepedagoogid ajaloo kasu ja kahju üle sõjalistes organisatsioonides ja ka riigikaitses |
|
ISBN 978-9985-58-876-5 |
Before Tito: The Communist Party of Yugoslavia during the Great Purge (1936–1940) Stefan Gužvica Nõukogude Liidu suure terrori ajastu on üks vastuolulisemaid ja vähe uuritud perioode Jugoslaavia Kommunistliku Partei (JKP) ajaloos. Seda on ümbritsenud saladuseloor, sest enamik partei sõdadevahelise perioodi juhtfiguure hukati. Ajastu lõpus, 1939. aastal sai partei peasekretäriks Josip Broz Tito, kes püsis sellel ametipostil surmani 1980. aastal. Kasutades värskelt avalikustatud Moskva arhiivimaterjale, pakub Stefan Gužvica esimese süstemaatilise akadeemilise analüüsi sellest otsustavast perioodist JKP ajaloos. Ta kirjeldab detailselt Tito eelkäija Milan Gorkići võimukaotust ning tema terrori käigus kõrvaldatud kolleegide ja rivaalide Ivan Gržetići, Vladimir Ćopići ja Stjepan Cvijići allakäiku. Gužvica ei keskendu üksnes Titole, vaid näitab, et Komintern kaalus Jugoslaavia parteile mitut juhikandidaati, nende seal Kamilo Horvatin, Ivo Marić ja Petko Miletić, enne kui 1939. aasta algul Tito kasuks otsustati. Gužvica selgitab Tito edu tagamaid, uurib tema rivaalide poliitikat ja läbikukkumisi ning pöörab erilist tähelepanu Tito ametissemääramise pikaaegsetele tagajärgedele, mis kulmineerusid 1948. aastal Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia suhete katkemisega. |
