Ökoloogia keskuse õppetegevus

Aasta 2025 28. maist kuni 5. juunini viibisid TLÜ LTI integreeritud loodusteaduste peamiselt
geograafia-suuna tudengid Erasmus+ programmi raames õppekäigul Islandil. Reisi jooksul
saadi uusi teadmisi piirkonna geoloogiast, hüdroloogiast, glatsioloogiast, klimatoloogiast ja
elustikust. Neile anti ülevaade Islandile iseloomulikest loodusnähtustest ja nende taga
peituvatest protsessidest. Nähti laamade lahknemist, roniti liustikule ja tajuti selle kiiret
sulamist, kogeti vaheldusrikast ilma, imetleti võimsaid jugasid, laavavälju ja kaldeerasid ning
arvukaid vikerkaari. Õppimist jagus igaks päevaks.

Võõrustajaks oli Islandi Ilmateenistus (Veðurstofa Íslands), kus saadi ülevaade ka asutuse
teadus- ja igapäevatööst. Lisaks külastati Akureyri ülikooli saare põhjaosas.

Järgnevalt on kirja pandud õppeeksursioonist osavõtnute mõttelõngu.

Tudengite vahetuid muljeid ja videomaterjali leiab nende Instagrami kontolt:
https://www.instagram.com/tlu.geohub/

Kokkuvõtvad videod on siin: osa 1 ja osa 2

28. mai – saabumine Islandile

Island on paik, kus loodus, inimene ja teadmised kohtuvad. See oli meie ammune unistus ja
kui lennuk lõpuks maandus, vaatasime üksteisele otsa ja naeratasime – olemegi päriselt
siin. Bussisõit Reykjaviki poole möödus aknast auravaid väljasid, laavavälju ja lumiseid tippe
imetledes, õppejõudude jutustuste saatel. Kuulisme vulkaanidest ja maakoore laamadest,
mis selles maal pidevalt liiguvad.

Kui kotid said tuppa, jalutasime kohe Reykjaviki kesklinna. Hallgrimskirkja kiriku kivine torn
ulatus taeva poole ja sees tabas meid soe äratundmine, kui leidsime seinalt Arvo Pärdi
nime. Vikerkaare tänaval kõndides tundus see justkui Islandi vaimu osa, kandes endas
vabadust ja värve, mis selle maaga sobivad.

Õhtul külastasime Islandi Ilmateenistust, kus kuulsime, kuidas nad jälgivad ilma, vulkaane ja
kliimat ning annavad elanikele teada, kuidas loodusega paremini kooskõlas elada. Oli
innustav näha, kuidas teadus aitab loodust mõista ja sellega arvestada. Kogu õppereis
valmis koostöös Islandi Ilmateenistusega.

29. mai – laamad, geisrid ja salajane juga

Järgmisel hommikul seisime Thingvelliri rahvuspargis kahe mandri – Ameerika ja Euroopa
laamade – piiril ja tegime üksteisele ettekandeid Islandi tekke loost, mõistes, kui elav ja
pidevas muutumises see maa on.

Geisrite juurde jõudes selgitasime, et „geiser“ tähendab „purskama“ ning Islandil on see
sõna saanud oma algse tähenduse. Oodata, kuidas mullid pinnale kerkivad, ja siis näha vee
sambana taeva poole paiskumist oli hetked, mis tekitasid aukartust. Seejärel külastasime

Gullfossi koske, mille võimsus võttis hinge kinni. Gullfossi kose ees muutus rääkimine
keeruliseks – vee jõud ja kohin olid nii tugevad, et me lihtsalt seisime, saime märjaks ja
vaatasime, kuidas vesi end jõuliselt läbi kalju murrab, luues vikerkaare, mis tundus olevat
looduse kingitus.

Üks meeldejäävamaid hetki oli ronimine läbi kaljukoopa salajase joani. Libedad kivid ja
külmad veepiiskad, mis põskedele langesid, tekitasid rõõmu. Telefonid ja riided said
läbimärjaks, kuid see hetk, kui kõlas vaid joa kohin ja meie kilked, jäi mällu kui looduse
võimas kallistus.

Õhtu lõpetasime Seljavalla soojaveebasseinis mägede vahel, kus õitsesid lupiinid ja voolas
oja. See oli kui väike maailm, mis kuulus ainult meile, ja selles hetkes kogetud rahu ühendas
meid veelgi.

30. mai – must rand, samblaväljad ja liustiku vaikuseminut

Hommikul suundusime Reynisfjara mustale liivarannale, kus ookeani kohal kõrguvad kaljud
muutsid meid väikesteks sipelgateks nende võimsuse ees. Liiva peale ladusime kivikestest
„TLÜ“ kirja, rõõmustades oma kohalolu üle.

Peatusime samblaga kaetud laavaväljal, kus lebasime paljajalu samblavaibal, tunnetades
maa soojust ja vaikust, õppides igas momendis päriselt kohal olema.

Õhtuks jõudsime Vatnajökulli – Euroopa suurima – liustiku juurde, mis kahjuks kahaneb ja
võib tulevikus kaduda. Seal võtsime vaikuse minuti, et mõelda neile, keda armastame ja
igatseme. See hetk tundus igavikuna – seista liustikul, tunda tuult näol ja vaadata lõputusse
jäävälja, teadvustades, kui habras see ilu tegelikult on. Paljud meist nutsid, kes rõõmust, kes
kurbusest.

31. mai – idaranniku rahu ja majakatuul

Idarannikul kulges tee fjordide ja poolsaare vahel, kus basaltkaljud vaheldusid roheliste
nõlvadega ja põhjapõdrad jalutasid fjordide ääres.

Peatusime üksiku majaka juures, kus vaade merele lõi meile vaikse hetke. Uitasime heinas,
korjasime lilli ja viskasime end niisama lihtsalt pikali. Tuulevaikus, soe päike ja merekohin
puhastasid hinge ning tõid lapsemeelsuse tagasi. Kukerpallitades laskusime nõlvalt alla,
naerdes ja ajataju kaotades, tundes maailma lihtsust ja puhtust.

Külastasime ka Petra kivimuuseumi, kus nägime Islandi naise elutööd kivide ja merekarpide
kogumisel – lihtne, aga liigutav lugu kirglikust inimesest.

1. juuni – türkiissinine kraater ja kuumaveeallika embus

Juunikuu esimese päeva hommikul sõitsime Viti kraatrile, mille türkiissinine vesi ja aeg-ajalt
auravad servad meenutasid vulkaanipurskeid, mis seda kraatrit on kujundanud. Kraatri
tekkimise lugu ulatub tagasi 1724. aastasse, andes tunnistust Islandi maakoore võimsusest.
Edasi liikusime mädamunalõhnaliste mudaaukude juurde, mis mulisesid, tossasid ja kiirgasid
soojust.

Lõunal külastasime Dimmuborgiri laavavälja, mille vaated olid justkui filmist, imetlesime
vaateid ja ronisime basaltkaljudel.

Õhtu lõpetasime kuumaveebasseinis, kus soojal kivil liugu laskmine ja külm tuul lõid
kontrasti, mis tõi rahu ja vaikuse. Need hetked lõid ühenduse looduse ja iseendaga.

2. juuni – Akureyri Ülikool ja looduse tulevik

Oma teise Akureyri päeva varahommikul külastasime sealset Ülikooli, kus kuulsime, kuidas
Islandil uuritakse kliimamuutusi, liustike kahanemist ja seda, kuidas loodusjõud igapäevaelu
mõjutavad. Oli inspireeriv näha noori teadlasi, kes iga päev töötavad selle nimel, et mõista,
mis toimub liustike all ja kuidas muuta tulevik kestlikumaks.

Ning hakkaski meie tagasisõit Reykjaviki poole.

Rohkem kui reis

See oli rohkem kui õppereis. See oli sukeldumine loodusesse, mis on korraga võimas ja
habras, õppimine geoloogiast, klimatoloogiast ja iseendast. See oli hetk, kus tundsime end
väiksena, kuid õppisime, et meie valikutel on kaal, kui tahame, et need jääväljad, koskedega
orud ja auravad väljad püsiksid.

Õhtuti tantsisime koos, arutasime ja naersime – see grupp on olnud tõeline kingitus, kus
igaühe oma lugu ja olemus lõid terviku. Island on saanud üheks meie elu ilusaimaks ja
silmiavavamaks kogemuseks.

Islandi loodus on nii võimas, et tundub, et loodus vaatab sind, mitte sina teda.
Kui sa unistad loodusest, mis võtab sõnatuks, siis Island on koht, kus see unistus saab teoks
ja jääb igaveseks sinuga.

Õppekäiku juhendasid Katre Luik, Tiit Vaasma ja Jaanus Terasmaa. Reisi võõrustas
Islandi Ilmateenistus.

Fotode autorid on Jaanus Terasmaa ja Kristjan Herkül.