Ökoloogia keskuse õppetegevus

17.-26. mail toimus integreeritud loodusteaduste eriala geograafia suuna tudengite õppereis Soome. Reisi eesmärk oli tutvuda Soome erinevate geoloogiliste, geomorfoloogiliste ja ökoloogiliste nähtustega ning vaadelda looduses protsesse, mida õpingute käigus käsitletakse.

Reisi alguses külastasime Oravivuori Struve geodeetilise kaare mõõtepunkti, Soome keskpunkti, Botnia lahte ning ületasime polaarjoone. Lapimaal liitus meiega kohalik ning väga rõõmsameelne giid Ari Laakso (Lapi Ülikool), kes jagas meiega lugusid oma elust ning tutvustas meile Lapimaa piirkonna kultuuri ja ajalugu Üheskoos külastasime Sammaltunturi mäge, kus asub Pallas-Yllästunturi rahvuspargi piirkonnas tegutsev meteoroloogia- ja uurimisjaam. Sealt avanes suurepärane vaade tundramaastikele, mille kujunemist on mõjutanud nii jääajad kui ka karmid arktilised kliimatingimused.

Õppereisi peamiseks peatuspaigaks oli Kilpisjärvi bioloogiajaam, kus veetsime kolm ööd. Sealt tegime väljasõite Norrasse Storfjordi piirkonda ja rannikule ning matkasime Saana mäel. Tutvusime ka palsadega. Kuna geograaf ei karda midagi, sai ka tehtud traditsiooniline supluskatse Põhjameres. Kuigi merevesi oli erakordselt madal, pakkus lühike ning vägagi karastav suplus värskendavat elamust. Meie saabumise ajal algas ka polaarpäev – periood, mil päike ei looju enam horisondi taha ning uneaeg muutub kokkuleppeliseks mõisteks. 

Tagasiteel külastasime Oulanka rahvusparki, Isokuru kanjonit ning Vuontisjärvi liivamägesid, mis pakkusid häid näiteid Soome mitmekesisest geoloogiast ja pinnamoe kujunemisest. Samuti tutvusime Saimaa järvistu tekkelooga, piirkonna viigerhülge populatsiooniga ning Ukonvuori kaljumaalingutega. Külastasime ka Imatra hüdroelektrijaama ja paisu, kus saime ülevaate hüdroenergia tootmisest.

Reisil saatsid meid õppejõud Katre Luik, Tiit Vaasma, Jaanus Terasmaa ja Egert Vandel, kes aitasid nähtud paiku paremini mõtestada ning seostada neid õppetöös käsitletud teemadega. Koju jõuti väsinuna, rikkamana praktiliste teadmiste võrra ja valmisolekuga järgmisteks õppereisideks!

Reisi muljeid, fotosid ja päevikukandeid saab lähemalt vaadata Polarstepsis peetud reisipäevikust.

28. maist kuni 5. juuni 2025 viibisid TLÜ LTI integreeritud loodusteaduste peamiselt geograafia-suuna tudengid Erasmus+ programmi raames õppekäigul Islandil. Reisi jooksul saadi uusi teadmisi piirkonna geoloogiast, hüdroloogiast, glatsioloogiast, klimatoloogiast ja elustikust. Neile anti ülevaade Islandile iseloomulikest loodusnähtustest ja nende taga peituvatest protsessidest. Nähti laamade lahknemist, roniti liustikule ja tajuti selle kiiret sulamist, kogeti vaheldusrikast ilma, imetleti võimsaid jugasid, laavavälju ja kaldeerasid ning arvukaid vikerkaari. Õppimist jagus igaks päevaks.

Võõrustajaks oli Islandi Ilmateenistus (Veðurstofa Íslands), kus saadi ülevaade ka asutuse teadus- ja igapäevatööst. Lisaks külastati Akureyri ülikooli saare põhjaosas.

Järgnevalt on kirja pandud õppeeksursioonist osavõtnute mõttelõngu. Tudengite vahetuid muljeid ja videomaterjali leiab nende Instagrami kontolt:
https://www.instagram.com/tlu.geohub/

Kokkuvõtvad videod on siin: osa 1 ja osa 2

28. mai – saabumine Islandile

Island on paik, kus loodus, inimene ja teadmised kohtuvad. See oli meie ammune unistus ja kui lennuk lõpuks maandus, vaatasime üksteisele otsa ja naeratasime – olemegi päriselt siin. Bussisõit Reykjaviki poole möödus aknast auravaid väljasid, laavavälju ja lumiseid tippe imetledes, õppejõudude jutustuste saatel. Kuulisme vulkaanidest ja maakoore laamadest, mis selles maal pidevalt liiguvad.

Kui kotid said tuppa, jalutasime kohe Reykjaviki kesklinna. Hallgrimskirkja kiriku kivine torn ulatus taeva poole ja sees tabas meid soe äratundmine, kui leidsime seinalt Arvo Pärdi nime. Vikerkaare tänaval kõndides tundus see justkui Islandi vaimu osa, kandes endas vabadust ja värve, mis selle maaga sobivad.

Õhtul külastasime Islandi Ilmateenistust, kus kuulsime, kuidas nad jälgivad ilma, vulkaane ja kliimat ning annavad elanikele teada, kuidas loodusega paremini kooskõlas elada. Oli innustav näha, kuidas teadus aitab loodust mõista ja sellega arvestada. Kogu õppereis valmis koostöös Islandi Ilmateenistusega.

29. mai – laamad, geisrid ja salajane juga

Järgmisel hommikul seisime Thingvelliri rahvuspargis kahe mandri – Ameerika ja Euroopa laamade – piiril ja tegime üksteisele ettekandeid Islandi tekke loost, mõistes, kui elav ja pidevas muutumises see maa on.

Geisrite juurde jõudes selgitasime, et „geiser“ tähendab „purskama“ ning Islandil on see sõna saanud oma algse tähenduse. Oodata, kuidas mullid pinnale kerkivad, ja siis näha vee sambana taeva poole paiskumist oli hetked, mis tekitasid aukartust. Seejärel külastasime

Gullfossi koske, mille võimsus võttis hinge kinni. Gullfossi kose ees muutus rääkimine keeruliseks – vee jõud ja kohin olid nii tugevad, et me lihtsalt seisime, saime märjaks ja vaatasime, kuidas vesi end jõuliselt läbi kalju murrab, luues vikerkaare, mis tundus olevat looduse kingitus.

Üks meeldejäävamaid hetki oli ronimine läbi kaljukoopa salajase joani. Libedad kivid ja külmad veepiiskad, mis põskedele langesid, tekitasid rõõmu. Telefonid ja riided said läbimärjaks, kuid see hetk, kui kõlas vaid joa kohin ja meie kilked, jäi mällu kui looduse võimas kallistus.

Õhtu lõpetasime Seljavalla soojaveebasseinis mägede vahel, kus õitsesid lupiinid ja voolas oja. See oli kui väike maailm, mis kuulus ainult meile, ja selles hetkes kogetud rahu ühendas meid veelgi.

30. mai – must rand, samblaväljad ja liustiku vaikuseminut

Hommikul suundusime Reynisfjara mustale liivarannale, kus ookeani kohal kõrguvad kaljud muutsid meid väikesteks sipelgateks nende võimsuse ees. Liiva peale ladusime kivikestest „TLÜ“ kirja, rõõmustades oma kohalolu üle.

Peatusime samblaga kaetud laavaväljal, kus lebasime paljajalu samblavaibal, tunnetades maa soojust ja vaikust, õppides igas momendis päriselt kohal olema.

Õhtuks jõudsime Vatnajökulli – Euroopa suurima – liustiku juurde, mis kahjuks kahaneb ja võib tulevikus kaduda. Seal võtsime vaikuse minuti, et mõelda neile, keda armastame ja igatseme. See hetk tundus igavikuna – seista liustikul, tunda tuult näol ja vaadata lõputusse jäävälja, teadvustades, kui habras see ilu tegelikult on. Paljud meist nutsid, kes rõõmust, kes kurbusest.

31. mai – idaranniku rahu ja majakatuul

Idarannikul kulges tee fjordide ja poolsaare vahel, kus basaltkaljud vaheldusid roheliste nõlvadega ja põhjapõdrad jalutasid fjordide ääres.

Peatusime üksiku majaka juures, kus vaade merele lõi meile vaikse hetke. Uitasime heinas, korjasime lilli ja viskasime end niisama lihtsalt pikali. Tuulevaikus, soe päike ja merekohin puhastasid hinge ning tõid lapsemeelsuse tagasi. Kukerpallitades laskusime nõlvalt alla, naerdes ja ajataju kaotades, tundes maailma lihtsust ja puhtust.

Külastasime ka Petra kivimuuseumi, kus nägime Islandi naise elutööd kivide ja merekarpide kogumisel – lihtne, aga liigutav lugu kirglikust inimesest.

1. juuni – türkiissinine kraater ja kuumaveeallika embus

Juunikuu esimese päeva hommikul sõitsime Viti kraatrile, mille türkiissinine vesi ja aeg-ajalt auravad servad meenutasid vulkaanipurskeid, mis seda kraatrit on kujundanud. Kraatri tekkimise lugu ulatub tagasi 1724. aastasse, andes tunnistust Islandi maakoore võimsusest. Edasi liikusime mädamunalõhnaliste mudaaukude juurde, mis mulisesid, tossasid ja kiirgasid soojust.

Lõunal külastasime Dimmuborgiri laavavälja, mille vaated olid justkui filmist, imetlesime vaateid ja ronisime basaltkaljudel.

Õhtu lõpetasime kuumaveebasseinis, kus soojal kivil liugu laskmine ja külm tuul lõid kontrasti, mis tõi rahu ja vaikuse. Need hetked lõid ühenduse looduse ja iseendaga.

2. juuni – Akureyri Ülikool ja looduse tulevik

Oma teise Akureyri päeva varahommikul külastasime sealset Ülikooli, kus kuulsime, kuidas Islandil uuritakse kliimamuutusi, liustike kahanemist ja seda, kuidas loodusjõud igapäevaelu mõjutavad. Oli inspireeriv näha noori teadlasi, kes iga päev töötavad selle nimel, et mõista, mis toimub liustike all ja kuidas muuta tulevik kestlikumaks.

Ning hakkaski meie tagasisõit Reykjaviki poole.

Rohkem kui reis

See oli rohkem kui õppereis. See oli sukeldumine loodusesse, mis on korraga võimas ja habras, õppimine geoloogiast, klimatoloogiast ja iseendast. See oli hetk, kus tundsime end väiksena, kuid õppisime, et meie valikutel on kaal, kui tahame, et need jääväljad, koskedega orud ja auravad väljad püsiksid.

Õhtuti tantsisime koos, arutasime ja naersime – see grupp on olnud tõeline kingitus, kus igaühe oma lugu ja olemus lõid terviku. Island on saanud üheks meie elu ilusaimaks ja silmiavavamaks kogemuseks.

Islandi loodus on nii võimas, et tundub, et loodus vaatab sind, mitte sina teda. Kui sa unistad loodusest, mis võtab sõnatuks, siis Island on koht, kus see unistus saab teoks ja jääb igaveseks sinuga.

Õppekäiku juhendasid Katre Luik, Tiit Vaasma ja Jaanus Terasmaa. Reisi võõrustas Islandi Ilmateenistus.

Fotode autorid on Jaanus Terasmaa ja Kristjan Herkül.