Avatud Kool

programmiga alustades oli meie organisatsioonis väga madal teadlikkust ennastjuhtivast õppijast. Mida ennastjuhtiv õppija peab oskama, kuidas õpetajana saame kujunemisele kaasa aidata. Me ei teadvustanud iseseisva ja juhitud õppimise vahet.  Õpistrateegiate kasutamine ja juhendamine õpetajate poolt oli väga juhuslik ja teadvustamata ning puudus ühtne teadmine õpistrateegiate efektiivsuse erinevustest. Me tahtsime õppimise nähtavaks teha, aga selleks pidime hakkama defineerima ja aru saama, mis on õppimine. Millal laps õpib? Kuidas ta õpib? Kuidas me tahame, et ta õpiks? Meie esimene idee programmiga liitudes oli hakata kaardistama oskuste arengut, aga aasta jooksul tekkis arusaamine, et me peame esmalt defineerima, mida me arendame, kuidas seda teeme, looma meeskonnas ühise arusaamise ja alles siis hakkama mõõtma tulemusi. Liikvele läksime erinevast kohast kui välja jõudsime. Olime sügisel arvamuse, et oleme aasta jooksul juba mingeid meoodikaid rakendanud, piloteerinud ja edukust hinnanud, kui reaalsuses saime palju vaeva näha ühise arusaamise loomisega ning ennastjuhtiva õppija valdkonna defineerimisega.

Võrreldes aastataguse ajaga teame täna selgelt, mis on Avatud Kooli kontekstis iseseisev õppimine ning ennastjuhtiv õppija. Teame, milliseid õpistrateegiaid plaanime hakata lastes arendama. Teame, kuidas saavad toimuma iseseisvalt õppimise päevad õppeaasta jooksul. Teame, kuidas hakkame ennastjuhtiva õppija arengut kaardistama ühe aasta perspektiivis (küsitlused) ja pikas perspektiivis (üldoskuste e-test) ja milliste andmete pealt edasisi otsuseid tegema. Teame, millist koolitust õpetajatele ja lastevanematele pakume.

Avatud kooli lõpuposter: Ennastjuhtiv õppimine.