Teadlane teab: parem on anda kui saada
Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi teadur Tiina Tambaum räägib, kuidas kuulis mõni aeg tagasi esinemas Reykjaviki hooldekodu direktorit Gisli Pälssoni. Mees rääkis oma tööalasest motost: „Parem on anda kui saada”. See on üsna harilik põhimõte. Ainult et Gisli pidas silmas mitte ennast, vaid hooldekodu elanikke.
Arvutuste kohaselt on inimesed hooldekodus keskmiselt 98% oma ajast saaja rollis ning ainult 2% ajast, kui sedagi, saavad nad olla andjad. Kuid just andmine, tunne et oled keegi, et oled vajalik, pakub hingele rõõmu. Gisli eesmärk on korraldada elu hooldekodus nii, et inimesed saaksid rohkem panustada kui olla passiivsed vastuvõtjad.
Kahjuks ei pea selleks elama hooldekodus, et tunda end eemalejäetuna. 21. sajandil tapab enim inimesi mitte vähk või suitsetamine, vaid üksildus. Mida vanemaks inimene saab, seda suuremat vahet hakkab ta tegema oma vajaduste ja soovide vahel. Vajadused tuleb täita, soovid võiksid täituda.
Panete tähele, vajadustest rääkides näeb inimene endal vastutust ja initsiatiivi, soovide juures aga pigem passiivset rolli. Inimene ei ole agar võitlema selle eest, et tunda ennast vajalikuna ja teiste seas hinnatuna. Ta ootab kutset, ootab huvi enda vastu.
Vananemise uurija prof Chris Phillipson väidab, et põlvkondadevahelisi kontakte on 21. sajandil rohkem kui neid on olnud inimajaloos iial varem. Aga need kontaktid pole kunagi varem olnud nii pinnapealsed. Telefon ja arvuti aitavad meil kontaktis olla, autod aitavad kohale sõita, aga juttudest on saanud infovahetus ja ühistest olemistest käigud.
Soovin kõikidele eestimaalastele tahet hoida oma lähedasi ja tuttvaiad nakatumast 21. sajandi üksilduse taudi. Ainult meie saame luua teistele tunde, et nad on hinnatud ja vajalikud.
2015. aasta andmetel puudus 50+ vanuses eestimaalastest 3,7 protsendil sotsiaalvõrgustik. See tähendab, et ligikaudu neljal inimesel sajast pole ühtegi inimest, kellega ta saaks rääkida endale olulistest asjadest.